Eesti laskurkorpuse mälestuseks

On ju üldteada, et NSV Liit okupeeris Eesti 1940. aastal, saatis laiali Eesti kaitseväe ja moodustas oma võimuorganid. Eesti kaitseväe juhtkond ja enamik ohvitsere arreteeriti ja küüditati Venemaale, kus nad hiljem maha lasti.

1941. aastal kuulutati välja mobilisatsioon kutsuti eesti mehed sõtta. 1941–1942 pandi need mehed aga töölaagritesse, mis ei erinenud millegi poolest sunnitöölaagritest. Mehed hukkusid neis laagrites nälja, külma ja ebainimlike elutingimuste tõttu.

Kui siis 1942. aastal moodustati Eesti laskurkorpus, päästis see allesjäänute elu.

Eesti laskurkorpuse mehed ei kuulunud sinna «vabatahtlikult», vaid see oli sundkäik. Kõik nad ihkasid kodumaale tagasi ja see oli nende ainus võimalus. Nad ei võidelnud NSV Liidu eest, vaid fašismi vastu ja nad tahtsid vabastada Eestit Saksa okupatsioonist.

See ei olnud nende süü, et NSV Liit Eesti okupeeris ning eesti rahvast kannatama pani.

Seepärast teen ettepaneku jätta Tõnismäe pronkssõdur samasse kohta. Sinna võiks lisada tahvli kirjaga: «Eesti laskurkorpuse sõdur leinab 1941–1942 NSV Liidu töölaagrites hukkunud kaaslasi ja mälestab 1943–1945 lahinguväljadel langenud eesti poegi ja tütreid.»

Ülo Maurus,
Tartu

Kadunud pojad

Pronkssõdurist on nii palju kirjutatud, et leidsin, et pole põhjust sekkuda. Kuid ajakirjanik Toomas Sildami kirjutis «Peegel: rahva kadunud pojad vajavad mälestust» (PM 06.06) sundis sulge haarama.

Mind puudutasid väga ühe tuntuma korpuslase Peegli sõnad: «Me ei tahtnud punase Venemaaga liituda, kas keegi ei saa sellest aru. Kui meid tehakse nüüd veendunud punaväelasteks, siis see pole õige.»

Omalt poolt lisan, et meie isegi ootasime, et tuleks ometi keegi veel tugevam ja vabastaks meid sellest inimvihkajalikust punasest terrorist. Olen nimelt Peegli eakaaslane ja laskurkorpusega kõik hädad algusest lõpuni kaasa teinud.

Ja pronkssõduri saatus huvitab mind väga. Olen sajaprotsendiliselt nõus Peegli soovitusega, et selle võiks kesklinnast ära viia, kuid sellele võiks nimeks panna «Rahva kadunud pojad».

Artur Kergand,
Otepää

Presidendi kaitseks

Ma ei kuulu president Arnold Rüütli lähikonda, kuid tean teda pool sajandit nii Tartu kui Tallinna päevilt. Ta on teinud palju Eestile head.

Tema pani oma õla alla meie põllumajanduse väljatoomisele katastroofist. Eesti põllumajanduse väljatoomine hukatusest ja rahvale näljapiirist kindlalt ülespoole jääva toidulaua tagamisest algas ka Eesti iseseisvuse taastamine. Ja ajalugu õpetab, et näljas ja rõhutud inimesed ei tee edasiviivaid muudatusi.

Samuti oli Rüütel järjekindlalt eestimeelne möödunud sajandi kaheksakümnendail nii Moskvas kui Tallinnas. Ta võttis vastu julgeid ja riskantseid otsuseid, mis määrasid Eesti jõudmise uuele iseseisvumisele.

Olin Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadik (valitud NL Teaduste Akadeemia poolt) ja mõnevõrra kursis tollal Kremlis toimuvaga. Rüütel oli seal võimutippude rünnakute põhiobjekt, kuid pidas vastu rahulikult ja väärikalt, loovutamata sealjuures kriipsugi teest iseseisvuse poole.

Arnold Rüütel oli ka see, kes oma resoluutse seisukohavõtuga peatas meie elektrijaamade avantüristidele müümise protsessi.

Eks ole käratsemine pronkssõduri ümber osake presidendivalimise kampaaniast. Olen Eesti korpuse endine sõjamees. Arusaadavalt on mulle pronkssõdur sümpaatne.

Olen olnud selle poolt, et täienduseks pronkssõdurile, kes õigesti sümboliseerib üht olulist külge Eestimaa raskeist aastaist, saaksime samaväärsed mälestusmärgid ka teiste ajalookülgede õiglaseks ja väärikaks mälestuseks. Võib-olla isegi pronkssõduri lähedale?

Pronkssõduri ümberpaigutamisel näen kahte ohtlikuvõitu asjaolu. Esiteks, selles võidakse rahvusvaheliselt näha suures sõjas fašismi üle saavutatud võidu püha mälestuse degradeerimist. Teiseks – tehnika ja teabelevi areng on meid toonud ülirikkalike terrorismivõimalustega ajastusse. Sellepärast peavad lahendused siin, samuti nagu usuasjades, olema poolte kokkuleppele rajatud.

Kuulakem esivanemate tarkust – aeg annab arutust. Tiit Madissoni järjekordne käratsev ärgitus ei peaks korda minema eestlaste kainelt mõtlevale ja heatahtlikule üldsusele.

Karl Rebane,
akadeemik, TÜ emeriitprofessor