Tööpuuduse asemel on Eestis viimasel ajal hakatud rääkima tööjõupuudusest. Ometi on 15–24-aastaste noorte tööpuudus märkimisväärne, kaks korda suurem kui keskmiselt ühiskonnas tervikuna – selle aasta esimeses kvartalis 13,7 protsenti. Ühelt poolt on see loogiline, kuna noored pole enamasti jõudnud omandada veel kogemust ega haridust. Kõikjal Euroopas on selle vanusegrupi hulgas rohkem töötuid. See statistika ei uuri ka, kui palju on nende hulgas selliseid, kes on nii-öelda «niisama» – ei tööta ega õpi. Nii on noorte töötute statistikas kirjas ka õppureid, kes tegelikult on alustanud oma elu täiesti õigest otsast: enne õppimine, siis oskustele vastav töö. Ning jaatav vastus küsimusele «kas oleksite kohe nõus tööle asuma» näitab siinkohal inimese huvi omandatavaid teadmisi ka jalamaid praktikasse rakendada. Kuid on ka noori, kes tõesti tööd ei leia. Õigus on personalijuhtidel, kes kurdavad, et noored tööotsijad pole soovides tihti kuigi realistlikud. Nii soovib kogemusteta ja võibolla alles eriala omandav noor sageli ülihead palka ja pole nõus alustama madalamalt kui keskastme juht. Siin tuleb noori mõistusele kutsuda: ka EMT juht Valdo Kalm alustas tavalise telefonimontöörina ja tõusis tippu sammhaaval. Edulood peadpööritavast tuhisemisest peadirektori toolile koos aukartustäratava töötasuga on enamast vaid kõmu ja neist ei peaks algaja tööotsija kindlasti juhinduma. Samuti räägivad personaliotsingufirmad, et noored tööotsijad saadavad oma CVd küll agaralt mitmele konkursile, kuid jätavad sealjuures sageli kokkulepitud intervjuudele tulemata. Ent noorte töötute seas on ka väga tõsine riskigrupp, kellele tuleb tähelepanu pöörata. Need on noored, kellel on õpingud täiesti pooleli jäänud või kes pole suutnud otsustada, mida eluga pärast keskhariduse omandamist peale hakata. Need inimesed peavad end halvimal juhul elatama ebaseadusliku tööga, mis ei anna kindlustunnet ega maksuraha riigile. See on rammus kasvupinnas muudele toimetulekuprobleemidele. Halb on ka asjaolu, et probleemid kipuvad regionaalselt koonduma, Eestis eelkõige maakohtadesse ning Ida-Virumaale. Pääseteeks on tihe koostöö koolide, regionaalpoliitika ja tööturupoliitika vahel. Mõned programmid on euroraha toel ka alanud, kuid vaja oleks enamat. Oluline on näiteks kutsenõustamine, mis ei saa piirduda parimate kõrgkooli suunamisega. Eestile on kõik töökäed olulised, iga korraliku hariduseta jäänu on kahaneva rahvastikuga riigile suur kaotus. |
kõik galeriid
