Politseijuht Raivo Aeg kehtestas kaks nädalat tagasi riigi rahakoti täitmiseks kõigile politseiasutustele ühtse «hinnakirja», mille järgi tuleb hakata liiklusrikkujaid sõltumata teo asjaoludest trahvima kindlate alammäärade järgi.

Kõigest kaks nädalat tagasi, 20. mail, saatis politsei peadirektor Aeg politseiasutustesse laiali kirja, mis pani nii mõnegi hingega tööd tegeva politseiametniku õnnetult kukalt kratsima.

Paljudele politseinikele tundus kiri umbusaldusavaldusena, sest peadirektor Aeg ahendas sellega nende seaduslikku õigust objektiivselt karistuse suuruse üle otsustada ja tegi neist suures osas piletikontrollide sarnased mehaanilised tšekkide väljakirjutajad.

Samal teemal:

	Trahviraha kirjutati juba riigieelarvesse sisse
	Riigikontroll: maksmata trahvid õiguskorda paremaks ei tee
	Juhtkiri: sinine vilkur

Kui liiklusseadus ei sätesta ühegi väärteo eest karistuse alammäära – mis tähendab, et karistaja võib piirduda ka hoiatuse või väiksema karistusega, – siis Aeg sätestab oma kirjaga konkreetse rahasumma, «mida tuleb karistuste määramisel arvestada.

Õigusasjatundjad on politseijuhi sellise käitumise suhtes eri arvamustel – nii peavad vandeadvokaat Jüri Leppik ja endine siseminister ja politseijuht Ain Seppik sellist kirja seadusvastaseks, kriminaalõiguse professor Jaan Sootak aga põhjendatuks. Heaks ei kiida tabelite ettekirjutamist aga keegi.

Kuna politseijuht puudutab oma kirjas põhjalikult ka trahvide laekumise probleemi, on üsna tõenäoline, et kirja saatmise üheks põhiliseks ajendiks on sel aastal rahapõuas kokku kuivanud riigikassa.

Aeg kirjutas, et 2007. aastal kogu politsei poolt kõigi väärtegude eest kokku määratud 380,9 miljonist trahvikroonist on laekunud vaid 298,4 miljonit.

Riigikogu õiguskomisjoni juht Ken-Marti Vaher väitis, et trahvimäärade kergitamine viitab siseminister Jüri Pihli aprilli lõpus antud lubadusele hankida siseministeeriumi eelarvesse lisaraha.
«Saan aru, et see on ühemõtteliselt seotud siseministri lubadusega koguda 200 miljoni krooni jagu enam trahve seoses negatiivse lisaeelarvega,» märkis Vaher. «See tekitas üllatust juba siis, kui selline lubadus välja käidi.»

Miinimum = maksimum

Tabelis politseinikele ette kirjutatud arvud on üsna karmid, ulatudes enamikus seadusega määratletud trahvide maksimaalmääradeni.

Näiteks kiiruseületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis üle lubatu näeb seadus ette rahatrahvi kuni 3000 krooni, Aegi tabel aga sätestab 3000 krooni minimaalmääraks juba alates kiirusest 27 km/h üle lubatu, mis tähendab, et politseinikul puudub igasugune valikuvõimalus.

Lisaks kiiruseületajatele määras peadirektor oma kirjas karmimad sanktsioonid turvavarustuse mittekasutajatele, kellele alla 2220 krooni trahvi teha ei tohi, liiklusõnnetuse põhjustajatele ning loata juhtidele.

Et politseinikel ei oleks aga mingitki võimalust oma peaga mõelda, oli peadirektor lisanud kirjale kaks tabelit – ühe kiiruseületajate ja teise roolijoodikute minimaalkaristustega.

Tabelis on eraldi välja toodud ka «vängemad» karistused korduvatele rikkujatele. Roolijoodikute puhul määrab rikkumise «hinna» joobeaste, mida seadus aga sel moel ei sätesta.
Kuigi peadirektor kasutab kirja tekstis ettevaatlikult väljendeid «tuleb arvestada», «tuleb määrata» ja «tuleb lähtuda», on Postimeest nõustanud politseiallikate väitel kõigile üheselt selge, et alluvad peavad kirja võtma käsuna, mille täitmist hiljem ka kontrollitakse. Kirjas pole kordagi kasutatud sõna «soovituslik».

Põhjendavad erinevusega

Aeg põhjendas oma kirjas ühtse «hinnakirja» koostamist sellega, et paljud politseiasutused määravad varasemast väiksemaid trahve, samuti olla eri asutustes ja isegi asutuste eri üksustes erinev trahvide määramise poliitika, mistõttu erinevad rikkujatele määratud trahvisummad oluliselt.

Aeg ei leidnud eile aega Postimehe küsimustele vastata, suunates need politseidirektor Tarmo Miilitsale, kes põhjendas peadirektori saadetud kirja politsei tegevuse eesmärgiga vähendada liikluses vigastatute ja hukkunute arvu. «Tegemist on soovitusliku juhendiga,» lausus Miilits.

«Ühtlustamise vajadus tekkis sellest, et karistuspraktika oli regiooniti mõneti erinev. Turvavööta sõitmine, joobes juhtimine ja kiiruse ületamised on Hiiumaal sama ohtlikud kui Tallinnas,» sõnas ta.

«Piltlikult öeldes ei saa olla olukorda, kus ühes maakonnas kihutamise eest ei võeta juhiluba ära ja määratakse väikseid rahatrahve, teises maakonnas on karistuspoliitika kardinaalselt teine. Nii võib liikleja sellest järeldada, et siin võib ohutult kihutada ja seal jälle mitte.»

Miilits väitis, et karistamise eesmärk on mõjutada rikkujat edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

«Seadusandja on andnud politseile piisavalt suure otsustusõiguse alates rikkuja hoiatamisest kuni rahatrahvi määramiseni ning juhtimisõiguse peatamiseni. Kas ja millise karistuse politseiametnik määrab, sõltub konkreetsest rikkumisest,» selgitas politseinik Miilits.

Postimehe küsimusele, kas «hinnakirja» kehtestamise korraldus tuli siseministrilt, Miilits otseselt ei vastanud, küll aga märkis, et juhis on valminud esimese kvartali statistika ja analüüsi järgi.
Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Priit Heinsoo ei näe politseijuhi kirjas midagi halba.

«Võib anda juhise karistuspraktika osas, et tagada ühetaoline karistuspraktika. Juhis ei ole mentlejale siduv, vaid abistav. Karistuse kohaldamisel lähtub menetleja faktilistest asjaoludest ja isiku süüst.»

Arvamus

Kas politseinikele minimaalsete karistusmäärade etteandmine ei piira liigselt kuritegu menetleva politseiniku võimalusi arvestada kõiki rikkumise asjaolusid?

Jaan Sootak
Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor

Iseenesest ei ole sellistes juhistes midagi erilist. Ka näiteks prokuratuur jagab mitmesuguseid juhtnööre. Tegemist on siiski soovituslikku laadi karistusmääradega, sest ükski juhend ei tühista (ega saagi seda teha) karistusseadustiku paragrahvi 56, mis näeb ette karistuse kohaldamise alused.

Loen juhendist välja, et seal rõhutatakse karistuse eripreventiivset eesmärki («... edaspidi hoiduda...»). Samas tuleb alati ja esmajoones arvestada õiguserikkuja süü suurust (kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid).

Seega – menetleja peab alati arvestama kõiki rikkumise asjaolusid ning tegema seda karistusseadustiku paragrahv 56 järgi.

Tabel on üksnes algne orientiir või toorik, millest valmib lõpp-produkt, õiguslikult korrektne ja sisuliselt põhistatud karistus. Nii saan mina asjast aru.

Kas selline trahvimäärade etteandmine politseinikele on lubatud?

Jüri Leppik
vandeadvokaat

Arvan päris kindlasti, et see pole lubatud. Karistusõiguses on selge põhimõte, et karistus peab olema individualiseeritud, arvestama konkreetselt iga isikut. Mis puudutab võimalikke soovituste andmisi, siis loomulikult saab teha kõigist asjadest oma üldistusi, aga kui me räägime väärteomenetlusest, siis kohtuvälise menetleja otsused alluvad kohtu kontrollile, üldistusi saab teha vaid kohtupraktika najal.

Kui politseiamet saadab kirja, kus leiab, et turvavööta sõitmise eest tuleb määrata vähemalt 37 trahviühikut, siis kas see on liiga täpselt juhtnööride etteandmine?

Mina arvan küll. Arvan, et siin on ainult üks ja selgelt nähtav riigi rahanduspoliitika elluviimise huvi. Mis on siin vahet, kas trahve määrab erafirma, et saada võimalikult suurt tulu, või politsei, et teenida võimalike rikkumiste pealt. See ei saa olla riigile kohane.

Ain Seppik
riigikogu liige

See on ebaseaduslik korraldus ja seda ei tohi täita. Karistused on antud seaduses ja seadusest alamal seisva aktiga ei saa mingisugust karistust määrata. Karistused on antud kaalutlusõigusega sõltuvalt raskusest jne. Ühegi seadusest alamal seisva aktiga ei tohi määrata, millise karistuse peab määrama. Esimest korda elus rikkumisega vahele jäänud ja kohe maksimumkaristusest 80-protsendilise trahvi saanul on aga alust selle peale kohtusse pöörduda.

Reapolitseinik inspektor Kukeke saab aru nii, et see on nüüd trahvi määramise alus ja alla selle justkui ei tohigi määrata, kuigi seadus lubab. Kui riigil on raskusi eelarve täitmisega, siis see ei pea kajastuma karistuspraktikas ega kodanike õiguste ahistamises.

See on kõige selgem seaduslik nihilism, mida kahjuks Eestis esineb sellisel kujul, et koalitsioonileping oleks justkui ülimuslik isegi põhiseaduse üle.

Karistusseadustik

§ 56. Karistamise alus
(1) Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?