Tegu ei ole siiski mõne sanktsioneerimata meeleavaldusega. See ei ole ka öine poliitiline koosolek ega mõni protestiliikumine. Need sajad lapsed, mehed ja naised osalevad hoopis ekspeaministri Mart Laari Tallinna kummitusi ja peamisi kummituskohti tutvustaval kuulsal tondiekskursioonil.

Samal teemal: Kuidas Toompea lossis kummitust otsiti

Ainult oma lood

Ajaloolasest Laarist sai kummitustesõber juba koolipõlves. Innuka ja teadmishimulise poisina süvenes ta põhjalikult Tallinna vanalinna värvikasse ajalukku ning seda ilmestavatesse seletamatutesse nähtustesse.

Esimesed tondiekskursioonid korraldas Laar juba koolipoisina, neile järgnesid sajad ekskursioonid ajaloohuvilistele õpilastele ja sõpradele-tuttavaile. Kuni viis aastat tagasi haaras ekspeaministril sabast hea tuttav Tiina Mägi, kes Kodulinna maja perenaisena palus Laaril vanalinnapäevade lõpetuseks kummitustest ka tavalinlastele rääkida.

Laar nõustus. Ja kuna juba esimene ekskursioon osutus hullumeelselt populaarseks, on tänavu viies aasta, mil kõik tallinlased võivad ühel ööl osa saada ekspeaministri enda ja tema sõprade kogutud kummitusjuhtumitest.

Laar on põhimõtteline mees. Raamatutes kajastatud legendidest ta ei jutusta. Kuulajateni jõuavad vaid need lood, mida ta on kas ise kogenud või on talle rääkinud sõbrad-tuttavad, kes seletamatute nähtustega isiklikult silmitsi seisnud. Laarile iseloomulikult on lood vürtsitatud mõnusa huumori ja lisateabega linna üldisest ajaloost.

Kuigi Kodulinna maja ette kummitusekskursiooniks kogunenute suur arv ei peaks Laarile enam üllatuseks olema, näib ta rahvamassist läbi trügides siiski veidi murelik välja. «Ühe ekskursiooni ajal oleks mind peaaegu arreteeritud registreerimata meeleavalduse korraldamise pärast,» märgib ta. «Pronkssõduri juurest tuleb igatahes kauge kaarega eemale hoida.»

Kohe algatuseks kinnitab Laar, et lootuse mõnd kummitust oma silmaga näha või kõrvaga kuulda võivad kokkutulnud maha matta. «Sellise rahvamassi peale nad lihtsalt ei ilmu, sest neil on targematki teha.»

Rahumeelsed tondid

Samuti kinnitab ta, et karta pole kellelgi vaja. «Kummitused on üldiselt rahumeelsed ja ei ründa.» Ning alustab seejärel esimese tuntud kummituskoha, tontlike nunnade poolest rikka Püha Miikaeli kloostri, praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi hoone lugudega.

Kui Laar ise GAGis kunagi praktikal oli, jutustas üks sealne õpetaja talle endaga juhtunud seletamatu loo. Nimelt oli õpetaja tööde parandamisega ükskord hilja peale jäänud, kui kuulis, et keegi kolistab koledasti all garderoobi juures selle uksi kinni hoidnud ketiga.

«Julge naisterahvana arvas õpetaja, et tegu on mõne päti või joodikuga ja otsustas talle «ohoo!» teha,» jutustab Laar. «Ta hiilis vaikselt mööda treppi alla, et saada lõhkujale selja taha, aga kui ta viimase pöörde tagant välja kargas, tehti talle endale «ohoo!», kuna ta nägi, et uks küll vapub ja kett koliseb, kuid ühtegi lõhkujat näha ei olnud.»

Kui aga raske ja tugev kett õpetaja silme all katki murdus ja kõva kolinaga põrandale varises, olla õpetajal küllalt saanud. «Nagu ta mulle ütles – järgmised mälestused on tal Balti jaamast.»

Teoorias tekivad kummitused Laari sõnul inimestest, kes surevad kas väga ebameeldivatel asjaoludel või jääb neist mingi mure maha. Ühes suuremas kummituspiirkonnas ehk Laial tänaval Linnateatri juures on tal pea iga ümberkaudse maja kohta lugu rääkida.

Enamasti kummitavad seal mungad ja kaunid naisterahvad ja toimuvat selgitavatel legendidel on tugev romantiline taust. Armunute suhte vastu olnud kurjad inimesed on ühe või mõlemad osapooled tapnud või elusalt seina sisse müürinud, mistõttu hukkunute vaimud rahu ei saa ja veel sadu aastaid hiljem küll ämbreid trepist alla pilluvad, inimesi tagumikust näpistavad ja koridorides ilma peata ringi kõnnivad.

Öisel ajal on tuntumais kummituspiirkonnis, nagu Vene tänava kaubahoovides, Katariina käigus või Rataskaevu tänaval elavad või töötavad inimesed kohtunud nii haisvate luukerede kui ilusate pikajuukseliste napis rõivais preilidega, kes ootamatult õhku haihtuvad. Sealkandis on nähtud ka arvuteid, mis iseenesest omaniku pilgu all ekraanile tähti ja lauseid tekitama hakkavad.

Kui Laar on rongkäiguga Von Krahli teatri ette jõudnud ja räägib parajasti sealsest kummitusest, kes armastab maalitud akna taga asuvas olematus toas suuri pidusid korraldada, tabab tedagi üllatus, sest Krahli teise korruse aknast kõlgub välja valges hõlstis lehviv kuju, kes arusaamatult möriseb.

Tegu ei ole siiski eheda tondi, vaid ühe kelmika noorsandiga, kes akna peal tondilugusid kuulates endale teki pähe tõmbas ja asja ilmestamiseks pisut kummitas. Rõkkav naerupahvak peletab ta siseruumidesse peitu. «See on vale aken, ta peaks ilmuma hoopis kõrvalaknast,» märgib Laar häirimatult.

Modelliks kummitus

Tuntud kummituskoht on ka Lühikese jala nurgatorn, kus ringi kondav punane munk on sedavõrd sage külaline, et kunstnik Jüri Arrak on temast maja töötajate ja külaliste kirjelduste põhjal isegi pildi maalinud. Samuti armastab selle maja mööbel aeg-ajalt seina sisse kaduda ja siis sealt jälle välja ilmuda.

> Loe edasi