Kõik ülejäänu, paraku, mega ei ole. Teatrikunstnikuna vaat et korüfee staatuse saavutanud Liina Pihlaku näitemäng «Tagasipööre keelatud» on näidend sadade, ehk isegi tuhandete omataoliste seas. Ei ole seal intriigi ega arengut, on pahas mõttes läbipaistvus – me teame, mis järgmiseks saab. Ning kuna lavastuse asemel on pingi ääres seisvad kujud ja tekstirežii kohta täidavad otseselt tekstist tõusvad märkused, on etteaimatava järgnevuse ootamine lihtsalt igav.

Jah, muidugi, lugu, mis lahti keerdub, on iseenesest oma jubeduses ju huvitavgi – aga dialoogi kohatine suisa venetsueela-seebilikuks kalduv ilulemine ja Mari Lille ning Erika Kaljusaare üllatavalt amatöristlik manerism karakteriloomes võtavad tahte ja võime kaasa elada. Tekitavad suutmatuse sõnagi sellest, mis lavalt räägitakse, uskuda. Endast läbi lasta.

Millest on muidugi hirmus kahju. Sellest tekstist ja selle näitekooslusega oleks saanud teha kui mitte saia, siis sepiku vähemalt – ainult natuke tahet, analüüsi, enesekriitikat ja ehk ka tahtekindlat ja teatrit tundvat «produtsenti» (ametimeest, keda meil paraku pole) oleks tarvis läinud. Siiski otsustati teha «oma jõududega» ja nii sellele asjale nurgataguse kügelemise maik külge saigi.

Siiski – Leida Rammo jätkuva sarmi ja vana kooli joonepuhtuse pärast tasuks vaatama minna.

Uuslavastus

Liina Pihlak

«Tagasipööre keelatud»

Lavastaja Vilja Nyholm-Palm

Osades Leida Rammo, Mari Lill, Erika Kaljusaar

Pärimusteatris «Loomine»