Esimese kiriku ja väikese linnuse rajasid ristijatest vallutajad Liivimaale umbes 1185. Need kerkisid Daugava ehk Väina kaldale, jõesuu lähedale Ükskülasse. Kohe selle järel rajati linnus ka lähedalasuvale Holmi saarele.

Seda tehti saarel elavate liivlaste palvel, kes kivilinnuse nimel lasid end ristida. Kummatigi selgus hiljem, et Holmis pole õieti kedagi, kes end kristlaseks peaks. Ristimine olla maha pestud ja Väina voogudega tagasi Saksamaale saadetud. Õige mitu aastat püsis ebamäärane olukord, verd ei valatud.

Esialgu püüdis rahumeelselt asja ajada ka 1196. aastal ametisse pühitsetud piiskop Berthold. Kuid liivlaste tõrksus jätkus. Läti Henriku järgi kukkus viimane tilk Bertholdi karikasse siis, kui liivlased Holmi surnuaia pühitsemise järel hakkasid avalikult arutama, kas Berthold tuleks põletada, maha lüüa või uputada.

Ükski neist variantidest Bertholdile ei sobinud. Ta põgenes Saksamaale ja naasis sealt sõjasalgaga. 1198. aastal peetud lahingus sai Berthold ise küll surma, kuid tema sõdalased olid edukad ja liivlased, sealhulgas Holmi omad, pidid ennast taas ristida laskma.

Seegi polnud veel lõpp. Mahapesemist ja taasristimist jätkus veel mitmeks korraks. Uus võim oli ebakindel, rahumeelse misjoni tee polnud veel lootusetult suletud. Kuid ometi läks kõik nii, nagu ta läks.

Holmi liivlaste rõõm oma linnuse üle ei saanud olla pikk. Juba hiljemalt 13. sajandi alguseks oli see kujunenud pigem piiskop Alberti ja kogu saksa misjoni kui liivlaste kantsiks.

Kui nüüd Väina liivlased 1206. aastal oma otsustavat ja kahjuks viimaseks jäänud vastuhakku alustasid, siis pidid nad kõigepealt Holmi linnuse hõivama. Sellega olevat kaasnenud võigas episood: holmlased võtsid kinni oma preestri Johannese, lõikasid tal pea otsast ja tükeldasid keha.

Selle pelutava teo tagamaid kroonik Henrik kahjuks ei selgita, aga mingi põhjus pidi olema. Küll aga selgitab ta, et Johannes olnud eestlane, pärit Virumaalt. Lapsepõlves paganate (st liivlaste) kätte vangi sattunud, Bertholdi eelkäija, piiskop Meinhardi poolt vabastatud ja Segebergi kloostrisse õppima saadetud, siis koos Albertiga Liivimaale tulnud ning Holmis preestrina tööle asunud.

Holmist sai aastal 1206 viimast korda liivlaste tugipunkt. Holmi kogunes järk-järgult nende sõjavägi ja see tähendas surmaohtu Riiale. Kuid nagu mitmel korral enne ja pärast, näitasid sakslased eesotsas piiskop Albertiga üles märkimisväärset tarmukust ja julgust. Seegi kord suutsid nad kiiresti otsustada, kiiresti tegutseda ja jõuliselt lüüa.

Liivlased seevastu jäid mõttesse just siis, kui poleks vaja olnud. Kogunenud Holmi, ei suudetud enamat kui läheneda Riiale, röövida koplist hobuseid ja tappa mõni riialane, kes ette sattus. Osa liivlasi pöördus koguni küladesse tagasi.

Seda kuulnud, otsustas Albert rünnata. 4. juunil 1206. aastal sõitsid riialaste laevad Holmi linnuse alla, kus puhkes äge lahing linnusest väljunud liivlastega. Viimaseid juhtis vanem Ako, keda Läti Henrik vürstiks tituleerib.

Esimesel hetkel olevat kristlased ära kohkunud, mõistes, et neid on kõigest 150, vaenlasi aga «arvukas hulk». Kuid siis olevat nad kirikulauluga oma südant kinnitanud ja laevadest välja hüpanud. Algul püüavad nad vees võideldes vaenlaste kaldakive ja odasid, mis hirmuäratavalt nende kohal lendavad, lõpuks vallutavad nad väga vapralt võideldes kalda.

Seejärel põrkusid vaenuväed kokku, algas käsitsivõitlus, milles liivlased põgenema löödi. Liivlased püüdsid vastu panna veel linnuses, kuid olid sunnitud alistuma.

Teiste hulgas langes Ako, kelle pea maha raiuti ja võidumärgiks Riiga jäänud piiskop Albertile saadeti. Viimane närveeris, pidas missat ja ootas teadet. Ja äkki ilmus kaugelt vene, millega üks orduvendadest pöördub mõne haavatuga tagasi ja annab piiskopile võidumärgina üle Ako pea. Halleluuja.

Väina liivlaste viimane vastupanukatse suruti maha ja saksa misjonärid, kaupmehed ning ristisõdijad võisid ennast jõesuus edaspidi võrdlemisi kindlalt tunda.

Sellel oli aga otsustav mõju kogu regiooni hilisemale ajaloole. Siit sai alguse orduriigi teke, siit sai alguse Euroopa piiri kandumine Narva jõele, siit sai alguse eestlaste ja lätlaste hilisem orjapõli. Aga ka see, et käesolev kirjatükk on kirjutatud ladina ja mitte slaavi tähtedega.

Tõsi, saatuse kaalukausid kõikusid ka pärast seda, kuid ikka õnnestus sakslastel peale jääda, mõni kord otsekui imeväel.

Riia jäi sinna, kuhu Albert ta rajas ja on seal tänaseni. Seal peetakse jäähoki maailmameistrivõistlusi ja Eurovisiooni lõppkontserte, seal kõrgub lätlaste Vabadussammas.

Liivlastest ei märkigi. Nemad jäid ajaloole alla ja kadusid. Mitte geneetilises mõttes. Nende geenid on täiesti olemas, nende järeltulijad kõnnivad maa peal ringi, kuid enamik neist kõneleb läti keelt. Nii et soovi korral võib teatavat osa lätlastest ka lätikeelseteks liivlasteks nimetada.

Saksa misjon, nagu öeldud, sai endale kindla tugiala. Just sinna, kus ta seda enim vajas – Väina suudmes. Sest ega saksa vallutus ei alanud kogemata nimelt sealt.

> Loe edasi