Eesti pesa Moskvas
05.05.2007 00:01
Verni Leivak, Postimees
«9. mai on olnud, 9. mai tuleb ka tänavu ja järgmisel
aastal,» ei soovinud Eesti suursaadik Venemaal Marina Kaljurand mõni nädal
tagasi, mil Arter Moskvas Eesti suursaatkonda väisas, spekuleerida, milliseks
kujuneb diplomaatide eluolu selles ajaloohõngulises majas tänavu
mais.
Päeval, mil saatkonda külla läheme, valvavad Malõi Kislovski põiktänaval hoonet kaks kuklasse lükatud vormimütsiga miilitsapoissi ja kõik on rahulik. Kuid nagu nüüd teame, on see rahu petlik. «Ega see meeldiv ole,» lausub Marina Kaljurand, kui küsin sel nädalal, mis tunne on viibida hoones ajal, kui selle juurde koguneb meelt avaldama järjekordne agressiivne seltskond. «Loodan siiski, et need väljaastumised pole suunatud minu, mu kolleegide ega inimeste vastu Eestis, vaid näitavad pigem riigi või organisatsiooni poliitilist kultuuri – kuidas oma seisukohti väljendatakse. Kas seda tehakse dialoogi vormis või piketina, mis kulgeb kõigi kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgi, või siis väljub asi nii eetika kui ka rahvusvahelise õiguse raamidest. Usun siiski, et meie majas on tagatud nii töötajate kui ka külaliste turvalisus.» Esimene Eesti suursaadik Venemaal Tõnis Vares asus sellesse enam kui saja aasta vanusesse kaupmehemajja 86 aastat tagasi. Praegune suursaadik on ametis 1. novembrist 2005 ja vähemasti töötajate arvult on see Eesti saatkondadest suurim – koos kohapealt palgatud personali ning tehnilise kaadriga teenib siin ligi 30 inimest. Salapärane, soe, hubane ja kunstilembene – nii iseloomustab Marina Kaljurand esinduslikku maja, mis asub üsna Moskva kesklinnas. Arter veendus, et tegemist on kindla peale kauneima Eesti saatkonnahoonega. Hotell, kus Moskvat külastavad eestlased varem peatuda said, ei tegutse enam aastaid, selle üks osa on kohandatud töötajate korteriteks. Konsulaarosakond, mis sel nädalal oli sunnitud töö katkestama, on läbinud euroremondi. Eriti uhke on aga saatkonnahoone kunstikogu, mida hakati kujundama juba enne Teist maailmasõda ja kuhu on ajapikku lisandunud ka tänapäevasemaid teoseid. «Kunstiteadlased on öelnud, et meie kollektsioon on viisakas ja kena, aga vajaks kindlasti täiendamist,» mainib proua suursaadik. «Arvan, et see maja on naisterahvas,» muheleb Marina Kaljurand, «ja me suhtume üksteisesse sümpaatiaga. Kuid kindlasti ootab ta, et hakkaksime teda käbedalt remontima ja restaureerima ja et ta saaks lüüa särama, nagu üks saatkonnahoone särama peab.» Millal kõik see teoks saab, eks seda näitab aeg.
|