Neljapäeva õhtul tekkis toimetuses arutelu: kas ei peaks Moskvast Eestisse saabuvat suursaadikut Marina Kaljuranda kodumaal lillede, tammepärja ja muude austusavaldustega vastu võtma. Ei olnud kahtlustki, et nädalase blokaadi üle elanud saadik väärib rahvuskangelase staatust enam kui ükski neil päevil rahunenud Eestis suuri avaldusi teinud poliitik.

Säärases olukorras Venemaale minna oli sama hea kui vabatahtlikult peaga vastu seina joosta. Ainult kultuur oli jäänud valdkonnaks, kus Georg Otsa juubeli või Eri Klasi Moskva ooperiteatri kunstiliseks juhiks saamise taustal võis kohalike tegelastega mõistlikku juttu ajada.

Nagu näha, ei peljanud Moskvasse suursaadikuks suundunud Marina Kaljurand ülesannet, mille kohta välisministeeriumis paljud eos surnud ürituseks pidasid. Pealegi: enamasti on Moskvasse suunduja ainus hilisem «tänu» kodumaal sõim ja kriitika selle eest, et Eesti-Vene suhetes pole ikka läbimurdeni jõutud. Moskvasse minek ei tõotanud kindlasti magusat kohta ega mõnusat äraolemist.

Nii sai Eesti Moskvasse esindaja, kel vene keel ja kohalike hingeelu suisa veres. Kaljurand osales 1990. aastatel Eesti-Vene piirilepingu koostamisel. Ilmselt pole selle kohta küsimust, millele ta ei oskaks vastata.

Kuid suurimat väljakutset Moskvas ei pakkunud suursaadikule mitte kultuurivestlused Georg Otsa ja Arvo Pärdi loomingu austajatega ega piiriproblemaatika lahtiseletamine. Küllap olid needki igapäevatöös tähtsal kohal, kuid Eesti lähiajalugu ei tunne säärast jõudemonstratsiooni nagu nädalane saatkonna blokaad Moskvas.

Küllap võinuks Eesti suursaadik kohe pärast märatsemise algust nõuda asukohamaalt kõigepealt esinduse turvalisuse tagamist ning jätta kodumaale taandudes Moskva noortejõugud omapäi möllama. Meenutage, millise etenduse korraldas Venemaa läinud aastal, «evakueerides» suure kära saatel kogu saatkonna Tbilisis, ilma et miski oleks esindust tõeliselt ähvardanud.

Selle asemel jäi Eesti saatkond Moskvas aga paigale – koos saadikuga, kes möllavatest mürsikutest läbi murdes ning nende sajatusi trotsides jätkas pressikonverentside ja intervjuude andmist sama hästi kui sõjaseisukorras.

Ning kogu ülejäänud aja oma sissepiiratud kindluse näitel lääne diplomaatidele selgitades, millise rünnaku ohvriks on Eesti sattunud. Suuresti tänu nendele selgitustele väljus Eesti riik võitjana diplomaatilisest sõjast, milles Marina Kaljurand näitas, et ta pole mitte pronksist, vaid märksa tugevamast metallist sõdur.