Labidas, millega poisikesena isale appi minnes maal kodus kümnemeetrist
teejuppi lumest vabaks kühveldama asusin, oli umbes minu pikkune. Just need
mõned meetrid oli vaja lumest läbi kaevata, et jõuda teeni, mille oli puhtaks
sahanud traktor.
Ja siis sai garaažist välja ajada Žiguli ja sellega linna minna. Mul pole
õrna aimugi, kas umbes veerand sajandit tagasi olid masinal all lamellid,
kindlasti mitte naastrehvid. Kindlasti polnud need naastudega. Aga linnas sai
käidud ja tagasigi tuldud ja ei istunud me kordagi lumehanges ega teinud autoga
ohtlikke piruette. Aga teeservas olid lumevaalud, millesse minusugused
poisikesed said muretult koopaid ehitada.
Eile Tartust Tallinna sõites segas liiklemist lumesadu. Oli selline
hõredavõitu, kuid segas. Ja ilma suurema üllatuseta lugesin arvutit lahti tehes,
kuidas justkui kaos oleks Eesti maanteedel. Lumekiht oli aga selline, mida
saanuks luuaga minema pühkida.
Kas tõesti on juhtidel nii kiire, usaldavad nad oma nelivedusid ja naaste
sedavõrd, et lumesajus, ka tillukeses, mitte kiirust maha võtta ning «kõigest»
90ga eesliikujast ilmtingimata mööda uhada?
|
