Eestisse olid sööstnud üksteise järel välismaised kineastid, tagant kannustamas muutunud poliitiline situatsioon ja selles sisalduv dramaturgiline konflikt, aga ka võtete odavus. Kohaliku olustiku tundmine osutus teisejärguliseks – klišeed toitsid korralikult. Sündis igasugust – need, kes mäletavad, irvitavad naiivrahvusliku «Küünlad pimeduses» üle siiani, mõnel on ka piinlik ja teine vihastub, kui juttu teha. Tagantjärele – mis seal üldse vahet on, kas filmi pealkiri kõlab «Küünlad pimeduses» või «Tallinn pimeduses»? Tegelikult – on küll. Peaaegu et Eesti film «Tallinn pimeduses», mis reedel, 15 aastat pärast väljatulekut lõpuks Eesti kinolevisse jõuab, on meeldiv erand. Selles soomlase Ilkka Järvi-Laturi käe all valminud musta komöödia sugemetega põnevusfilmis röövib vene maffia iseseisvusest joovastunud Eesti rahva kulla, pimendades selleks erioperatsiooni käigus kogu Tallinna. Rahvusraamatukogu on sealjuures Eesti Pank. Puhkenud kaoses murrab märatsev rahvahulk sisse kauplustesse ja grand old lady’l Salme Reegil ei jää üle muud, kui leti alt tukk haarata ja marodöörid maha lasta. Mis peamine – «Tallinn pimeduses» on tehtud humoorikas, peaaegu et kämpi võtmes ega võta ennast väga tõsiselt. Ilkka Järvi-Laturi ise on seda kunagi nimetanud spageti-iisterniks ja sel, kes teab, mis on spagetivestern (Sergio Leone) ja teisalt iistern (Gojko Mitic), pole raske arvata, mida tulemus enesest kujutada võiks. Olustikukujutus kaldub groteski, näitlejad mängivad mõnuga. Ja veel milline ansambel – vana Jüri Järvet, Reek, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Väino Laes, Enn Klooren, Peeter Oja, kadunud Ahmet ja Villem Indrikson, verinoor Ivo Uukkivi, isegi Jaan Tätte vilksatab korraks kaadris, enne kui ta maha lastakse. Kõik räägivad selges eesti keeles. Operaator on Eestist – Rein Kotov (muide, suur osa filmist on mustvalges stilistikas), kunstnik on Eestist – Toomas Hõrak, kostüümikunstnik on Eestist – Mare Raidma. Peaaegu et Eesti film – seega. Kui «Tallinn pimeduses» 1995. aastal USA art house-levisse jõudis, tegi CNN sellest kolm uudislõiku. Eesti sai kõvasti reklaami, mis sest et läbi eksootilise prisma. Ilkka Järvi-Laturi nimetas Tõnu Karki Eesti Jack Nicholsoniks, kahetses pattu, et värbas vene gangstereid mängima eestikeelsed näitlejad ja mainis, et teda võeti ses sõbralikus riigis lõpuks kui eesti filmitegijat. Igatahes oli «Tallinn pimeduses» 1990ndatel rahvusvaheliselt kõige tuntum «Eesti» mängufilm – see levis 25 riigis, ainuüksi art house-kinolevi hõlmas USA-d, Inglismaad, Jaapanit, Hollandit, Belgiat, Kreekat, Soomet, Norrat ja Taanit. Teleõigused ostnud riikidest olid suurimad India ja Venemaa. Sõltumatuid filme turustav nimekas Tartan Video paiskas turule filmi VHS kasseti. «Tallinn pimeduses» oli nii Eesti, et Ilkka Järvi-Laturi üritas seda organiseerida ka siinseks ametlikuks Oscari esituseks, kuid põrkus vastuseisule. Tagantjärele on ta tunnistanud, et targad ja pragmaatilised rahvad peaksid kinni haarama igast šansist, tuues näiteks Taiwani, kes esitas 2001. aastal Oscarile Ang Lee filmi «Tiiger ja draakon», mis sest, et see oli tehtud USA raha eest Hiinas. Tegutseb New Yorgis Ilkka Järvi-Laturi ise elab ja tegutseb New Yorgis. Tema viimane teos valmis 1999. aastal, selleks oli romantiline äksifilm «Ajalugu tehakse öösel», Bill Pullmani ja Irene Jacobiga peaosades. Telefonikõnele vastab konkreetne, hoolikalt sõnu valiv hääl, kes ütleb, kuuldes, et helistaja on Eestist: «Tere öhtust!». - Teist pole kaua midagi kuulda olnud, millega tegelete? - Olen arendanud filme, mis, vähemalt seni, pole töösse läinud. Tegelen peamiselt postproduktsiooniga, mis puudutab teiste lavastajate töid. - Kas see, et «Tallinn pimeduses» jõuab 15 aastat pärast valmimist Eesti kinolevisse, tuleb teie jaoks ootamatult? - Jah. Ka minu jaoks. Tean küll, et Indiepix Films (nimekas sõltumatu filmi online-levitaja- TT) kavatseb selle esimest korda välja anda ka DVD-na. Aga kinos – väga tore. Kahjuks ei õnnestunud omal ajal levivõrgu lagunedes seda Eesti kinodes näidata. - Kas te teate, kuidas teie filmi Eestis reklaamitakse? Pressiteade ütleb, et «Tallinn pimeduses» ennustas Pronksiööd. - Ee, miks ka mitte! (Naerab.) Eesti vastupanu vene okupatsioonile on küll filmis sees, aga eesmärk oli siiski teine. Muide, kuju teisaldamisele järgnenud häkkerite rünnak lõi siin New Yorgis palju rohkem laineid. - Mis pilguga te seda filmi praegu vaatate? - Ma arvan, et see on ajale kenasti vastu pannud, tahaks loota, et Eesti publik tunneb sama. Olen uhke selle üle, mida me toonastes oludes sellest materjalist välja pigistasime. Filmi enese idee sündis Järvi-Laturi sõnul 1991. aastal New Yorgis. Eesti oli just vabanenud ja Soome sõbrad rääkisid, et piirid on lahti. See tõi kaasa kohese äratundmise, et ju on väikese raha eest võimalik Eestis teha suhteliselt suurt filmi. Intriigi alus sai paika siis, kui Järvi-Laturi oli lehest lugenud, et üks Balti riikidest sai tagasi oma iseseisvusaegse kullavaru. Õpingukaaslane New Yorgi päevilt Paul Kolsby kirjutas valmis ülejäänu. Seal, põõsa taga! Kokku oli «Tallinn pimeduses» eelarve miljoni dollari ringis, mis on plahvatustega äksifilmi kohta suhteliselt väike summa. «Arvatavasti oli see poole odavam, kui sama mastaabiga lugu filmituna Helsingis või New Yorgis,» hindab ta tagantjärele. Võtetest enestest, kus kohtusid sisuliselt kaks erinevat filmikultuuri, ringleb siiani markantseid lugusid. Ühe järgi olevat Järvi-Laturi võtteplatsil ontlikult uurinud, kus on tualett, mille peale eestlastest koosnev võttegrupp viibanud, et seal, põõsa taga. Järvi-Laturi ise on meenutanud, kuidas ta spetsiaalselt Olümpia hotelli ülemisel korrusel söömas käis, sest sinna ulatus Soome mobiilimasti levi – nii sai teha rahvusvahelisi kõnesid ilma, et oleks pidanud tundide kaupa keskjaamas kaugekõnesid tellima. Selleks, et koguda öisteks võteteks rahvusraamatukogu ette 800 statisti ja neid seal paigal hoida, läksid lisaks korralikule päevarahale käiku kõikvõimalikud trikid. Kuldne Trio andis kontserdi, jagati Tupla šokolaadi ja õhtu lõpus toimus loterii, mille peaauhinnana läks loosi popp Aiwa muusikakeskus. Film andis peamiselt eestlastest koosnevale võttegrupile kõva kooli. Järvi-Laturi toonastest assistentidest Artur Talvikust ja Piret Tibbo-Hudginsist on praeguseks saanud produtsendid, produtsendina tegutseb ka tolleaegne kunstniku assistent Margus Õunapuu. «Tallinn pimeduses» esilinastub täna Tallinna kobarkinos ------------------------------------------------------- Kuidas me «Tallinna pimeduses» tegime Artur Talvik, «Tallinn pimeduses» režissööri assistent: Ilkka oli absolutistlik režissöör, kellele meeldis anda võttegrupile täitmatuid ülesandeid. Näiteks oli tema kinnisideeks see, et maffiajõugu pealikuks pidi saama Gorbatšovi näoga mees. Ilkka ise nimetas seda stiili spageti-iisterniks. Käisime läbi kõik eestlased, kes vähegi Gorbatšovi nägu olid. Ilkka meie jõupingutustega rahule ei jäänud ja ütles, et nüüd sõidad Moskvasse ja otsid mulle sealt õige Gorbatšovi. Sõitsin kohale ja helistasin vanadele tuttavatele, soovitati mingit identsete inimeste klubi. Ajasin nende kaudu välja elektriinseneri, kes oli tõesti 100% Gorbatšov, ainult laiku polnud. Riskisime ja kutsusime ta Tallinna. Ei vedanud välja. Siis tegi Ilkka kompromissi, kutsus rolli Enn Klooreni. Ainult et Enn oli toona kadunud, noh, nagu vanade kauboidega ikka aeg-ajalt juhtub. Minul tuli ta maa alt välja otsida. Kusjuures, Enn tegi suurepärase rolli. Sellest, kuidas ma pidin Ilkkale 15 asiaati otsima, sellest ma parem ei räägigi. |
