| |
|
 |
Jana Lepik jätkab jaapani luuledaamide traditsioone. |
|
Jana Lepik mehest ja naisest
(3)
05.02.2005 00:01
Aarne Ruben, kirjanik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Tuhat aastat tagasi kirjutasid jaapani aadlidaamid oma
mõttepäevikud kirjarullidele ning ajasid lugejad tihti valejälgedele oma soo
suhtes, kasutades hiina kirjamärke ja kirjutades sündmustest ühes
ajadimensioonis (kaks viimast olid meheliku stiili tunnusteks).
Jana Lepik on aga samuti paberile pannud mõttepäeviku-laadse luulekogu, mis haarab tõesti mitut dimensiooni: ajalik aeg, surmavarjuriik, fantaasia ja unenägu. Tõusva Päikese Maa tuhandeaastased luuleteoreetikud vangutaksid tunnustavalt pead: poetessil on minevik muutunud uneks täpselt nagu jaapani naisluules. Luuletatud lugu Paistab, et Jana Lepikul on tahet poeetilise narratiivi sõnastamiseks, ta tahab luulekeeles jutustada lugu, mis pole meie luulepildis just väga sage. Nii sünnib nälkjas, keda tuleb hoida, sest ta ei kannagi kaitsvat koda seljas. Vana koer satub kesk lage, eirates igasugust gravitatsiooni ja oma haigeid jalgu. Me ette ilmub ruuduline tekk, igal ruudul surnud kassipoeg, kuuse otsast valvab neid vana kass tongipüssiga. Metsik ja haige valge varss Albiino kaitseb inimest ja läheb piitsaplaksu saatel kurvalt minema. Mõned lood jäävad Jana Lepikul aga lõpuni jutustamata, sest teda kutsub surnuaed, kuhu on kadunud talle oluline inimene ja mille rahus jalutades ta taipab, et tema vaim on määratud kasvama (lk 40), ehkki lillelehti variseb kogu aeg (lk 39). Kas jaapani luuledaam? Sestap on ka «Lahtine taevas» ise tervikuna varjatud jutustus oma tegelaste ja isegi intriigiga. Mehe jaoks (lk 24) kulgeb Lugu nõnda, et kui tema põgeneva lume kannul mõõduka meheliku sammuga astub, siis jõuab ta unistuslikule suveõhtusele kaskede-alleele, kus üks naine teda kaua on oodanud. Naine aga (lk 20) tuleb ja ta hing tuksub läbi poolavatud ukse. Nähtavasti on Lepik viimase luuletuse puhul alateadlikult jätkanud trubaduuride ja jaapani luuledaamide traditsioone, mille kohaselt naiselik naine seostub päevikute, seinale kinnitatud kirjakestega jms. Lepiku luule ei kuulu peale tema enda kellegi ega
millegi juurde. Ta ei tsiteeri, ei intertekstualiseeri, ei ole sotsiaalne. Kuid
tema jutustatud lugu on just meie aja kontekstis tähelepanuväärne: pole aru
saada, kust see õieti algas ja kas sellel tulevikus ka lõppu on.
Jana Lepik
«Lahtine taevas» Tuum 2004
|
