Sõdurid päästsid paduvihmas Tartu suusamaratoni rada
(11)
05.02.2004 00:01
Villu Päärt, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Kallab nagu oavarrest. Nii hullu ilma ei osanud Tartu suusamaratoni rajameister Assar Kütt kartagi - vihm lausa õgib lund.
Kütt jagab Kääriku spordibaasi õuel appi saabunud kolme päästekompanii sadakonnale sõdurile näpunäiteid. Kell näitab pool üheksa, võimla põrandal ööbinud sõdurid on söönud kaerahelbeputru ja võileibu ning tööks valmis. 8. jaanuaril väeossa jõudnud Jõhvi üksik-päästekompanii noorsõdurid istuvad bussis kokkusurutult nagu kilud karbis, kui tagurdav buss kiilasjää tõttu mäekünkast alla vajub. Minek jääb esiotsa katki. «Loogiliselt peab mõtlema,» hõikab üks noorsõdur, kui buss on tühjaks aetud. Iga hetkega muutub vihm tugevamaks ja nõlv, kust buss üles peab minema, muutub aina libedamaks. Kõigel on mõte Jõhvi sõdurite appikutsumise vajadus selgus esmaspäeva õhtul. Teisipäeva hommikul kell viis aeti väeosa maast lahti ning pool tundi hiljem pööras buss Kääriku suunas teele. Kell üheksa olid sõdurid juba labidatega rajal. Lumi oli kerge ning töö sujus algul lennates. Keegi ei vaeva isegi pead, kas paduvihmas tasub üldse niigi vähest lund kokku kraapida. «Sõjaväes on kõigel mõte,» tõdeb kapten Aivar Helstein. «Nagu minu praportshik omal ajal ütles - kui sõdur hoiab labidat käes, saavad aeg ja ruum kokku.» Kahel Jõhvi ajateenijal ongi bussi pakiruumist otsitud labidas käes ja spordibaasi räästa alt leitakse liivahunnik. Rajameister karestab uue rajatraktoriga nõlva ja lubab bussi üles tirida. «Bussil pole ju kusagilt köit panna,» laiutab vanemseersant Jüri Männi käsi. Tema sõnade kinnituseks paistab bussi küljelt kiri - not car. Rajatraktor ees ja kamp sõdureid, silmad pingutusest peas punnis, saavad bussi siiski mäest üles liikuma. Teekond viib Käärikult mõne kilomeetri kaugusele Matule. Seal on töö eelmisel õhtul pimeduse tõttu pooleli jäänud. Buss keerab end ettenägelikult ümber. Viis minutit hiljem asendab lumist taluteed kiilasjää. Sõdurid otsivad seljakottidest kilepüksid ja jakid. «Aitame üksteist!» hõikab Männi. Ta ise uurib, kas ajateenija kilepüksid on traksidega või ilma. Selgub, et traksidega. Joped tuleb hetkeks maha võtta. «Kes on ära majandanud, viib kohe asjad bussi. Ihusoojusega kuivavad riided seljas ära,» teab Männi. Algab töö. Kaks sõdurit kühveldavad raja kõrvalt lume telkmantlile. Kaks sikutavad telkmantli suusarajale. Rada on veel sõidetav, kuigi jäine ning lume alt turritab välja rohukõrsi. Suits ja töö käsikäes Ühes kohas häirib Männi pilku, et kahe labidamehe asemel on kolm. Reamees Taavi Väli peab minema teisele poole rada ning lund labidaga suusajäljele kühveldama. Paar minutit hiljem ei sobi ka see tegevus. Männi: «Ära nii kaugelt loobi, lumi on raske. Püüa raja kõrvalt lund loopida.» «Siit pole ju essugi võtta,» vabandab reamees. Männi vastu: «Aga sa vähemalt püüa.» Pühapäeval peaks samas asuma Matu teeninduspunkt. Ka teisel pool teed kannavad sõdurid rada kokku. «Suitsetada lubati, kui töö seisma ei jää,» rõõmustavad ajateenijad. Sigaretid tossavad ja töö ei seisagi - üks kühveldab, kaheksa vaatab. Õhtul pimeda eel ütleb kapten Helstein, et Käärikule tuleb jääda veel paariks päevaks. «Korjame kõrte vahelt lund. Sõdurid lausa auravad, endal on ka naljakas,» muheleb ta.
|