Iga reisiline tunneb meeleliigutust, mis tekib Eesti piirile liginedes, teavad maailmarändurid Tiit Pruuli ja Raido Rüütel

Misso kooli ning lasteaia esindus on Luhamaa piiripunkti tollihoone kõrvale üles rivistunud, igal lapsel kõhu peal suur värviline täht. Kokku annab see «Tere tulemast!».

«Esialgu pidid rollingud meie koolist mööda sõitma, aga siis nad muutsid marsruuti ning Läti kaudu ei tulnud. Seetõttu arvasime, et tuleme ise siia vastu neid tervitama,» räägib Misso keskkooli direktori kohusetäitja Ere Käis.

Veerevad eestlased ise on esialgu kinni tollihoones ning näitavad ette oma sõidukite sisu, kohal on isegi narkokoer. Tollitöötajad kasutavad juhust ning lasevad end kuulsate sõidukite taustal pildistada.

Rollingute selja taha on aasta ning seitsme kuu vältel jäänud 68 riiki ning 177 300 kilomeetrit. Ees ootavad veel paarsada kilomeetrit kodudeni, aga samuti Seto seltsimaja pidulaud Obinitsas, Peeter Oleski teelaud Tartus ning jumal teab kui mitu improviseeritud tervitusseltskonda maanteel.

Viimaks avaneb uks ning tervitajad valguvad tollihoonesse sisse. Pikajuukselised rollingud Tiit Pruuli ning Raido Rüütel on väsinud, kuid üpris üllatunud nägudega.

Olete saabunud Eesti Vabariiki, avaldab neile Võru maavanem Mait Klaassen, kinkides igale maailmarändurile temaatilise kruusikese.

Tiit Pruuli ütleb, et iga reisil käinu kujutab ette rollingute hingeseisundit ja meeleliigutust Eesti piirile liginedes.

«Aitäh, et olete meile justkui Eestimaa saadikud!» tänab Pruuli vastutulnuid ning kingib Võru maavalitsusele oma ekspeditsiooni pildi.

Seejärel palub ta kõik ühisfotole.

Rüütel arvab, et kui nende reisi lisaks sõitjatele endile veel kellelegi vaja on, siis eelkõige just nendelesamadele lastele, kes vastu tulid.

«Ei julgeks sellise reisi järeletegemist kellelegi keelata, pigem soovitada,» lausub ta.

Reisi viimase otsa raskused olid Pruuli sõnul tingitud ühelt poolt Vene piiriületuskorra bürokraatlikest eripäradest ning teiselt poolt 25-sendise liitrihinnaga Iraani diiselkütuse mõjust nende teisele Mercedesele, mis ületas Eesti piiri nukralt esimese masina slepis.

Kolmas sõiduk andis otsad juba kaugel idamaal ning ootab oma saatust Tais.

«Reis õpetas, et aja dimensioon võib olla hoopis teistsugune, kui sa seda tajud igapäevaselt rahmeldades,» kommenteerib Pruuli reisijate viimast närvesöövat nädalat suurel Venemaal, kodule juba võrdlemisi ligidal.

Nii nagu enamikust oma autodest, nii vabanes reisiseltskond sõidu käigus ka suurest osast muust üleliigsest kraamist. Eile oli rollingutel kaasas palju vähem kila-kola kui kaks aastat tagasi retke alustades.

«See on asi, mida kindlasti teab enamik reisilisi: matkale minnes võtad kaasa isegi lokitangid. Kuid kolmandal päeval avastad, et paljude asjadeta saab väga hästi hakkama,» räägib Pruuli. «Üks meie taasavastus oligi see, kui vähe on tarvis asju mõnusaks ja aktiivseks eluks.»

Kõige vahvam inimene, keda rollingud kohtasid, oli afgaan, kellega trehvati Pakistanis ning kes sai teejuhiks eestlaste planeerimata reisil Afganistani. «See oli üks neist soojadest kohtumistest, mis olidki selle reisi kõige olulisem osa,» ütleb Pruuli.

Rollingute lapsed täna kooli ei lähe, reisimehed veedavad aega peredega. Edasiste plaanide kohta vannub Pruuli, et temale nüüd mõneks ajaks reisidest aitab.

Kuid seda ei maksa uskuda. Küsimusele, kas kaks korda ümber maailma sõitnud mehena on ta lõpuks veendnud maakera ümmarguses vormis, vastab Pruuli: «Ega me ei tea küll. Ta on mägine, seal on palju orgusid, seal on ilusaid meresid ning väga ilusaid ja armsaid inimesi. Aga kas ta just ümmargune on, selle tõestamiseks peaks keegi veel ühele ekspeditsioonile minema.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6