Direktorite keskel istudes oli vaenulikkust tunda nii selja kui kõhuga. Kõrv tabas tigedaid repliike eest- ja tagantpoolt. Aeg-ajalt saatis ministri mõtteavaldusi pahane sumin või mahategev naerulagin. Koolide esindajad olid ühtviisi nukrad ja vihased.

Tõsi, kui minister oli lubanud nn hädavajalikke maakoole indeksite alusel rahastada, muutus nii mõnigi murelik ilme kraadi võrra rõõmsamaks ja kohvipausile minnes oli kergemat hingamist tunda. Aga probleemid jäid ning andsid arutlusainet.

Samal teemal: Maimets rahustas murelikke koolijuhte (32)

Pole ime, et pedagoogid on hellaks ja ettevaatlikuks tehtud - iga minister tuleb uute ideede ja reformidega. Mida tema eelkäija ette võttis ning mis temal pooleli jäi, pole sealjuures pahatihti kõneväärt.

Kust peaks võtma kindluse tuleviku suhtes see direktor, kellele praegune minister on järjekorras juba kümnes, kes iga mõne aasta pärast peab harjuma uute käskude ja kohustustega? Õpetajatele lubatud, aga siiani olematu palgatõus ei ole samuti optimismi süvendav tegur.

Võib-olla suudaksid koolijuhid pisutki leplikumad olla, kui nad ei tunneks end kõrvalejäetutena.

Kui nad kuuleksid ministeeriumi plaanidest otsestest allikatest, mitte ei ehmataks õhtul teleuudiseid vaadates või hommikul ajalehte lahti lüües: «Jälle üks idee, taas üks muudatus.» Nagu see praegu paraku on.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33