Kui haridus- ja teadusminister eile kahesaja koolijuhi
ees kõnepulti astus, oli aplaus jahedam kui käteplagin õiguskantsleri või
Tallinna linnapea tervituseks.
Direktorite keskel istudes oli vaenulikkust tunda nii selja kui kõhuga. Kõrv
tabas tigedaid repliike eest- ja tagantpoolt. Aeg-ajalt saatis ministri
mõtteavaldusi pahane sumin või mahategev naerulagin. Koolide esindajad olid
ühtviisi nukrad ja vihased.
Tõsi, kui minister oli lubanud nn hädavajalikke maakoole indeksite alusel
rahastada, muutus nii mõnigi murelik ilme kraadi võrra rõõmsamaks ja
kohvipausile minnes oli kergemat hingamist tunda. Aga probleemid jäid ning
andsid arutlusainet.
Pole ime, et pedagoogid on hellaks ja ettevaatlikuks tehtud - iga minister
tuleb uute ideede ja reformidega. Mida tema eelkäija ette võttis ning mis temal
pooleli jäi, pole sealjuures pahatihti kõneväärt.
Kust peaks võtma kindluse tuleviku suhtes see direktor, kellele praegune
minister on järjekorras juba kümnes, kes iga mõne aasta pärast peab harjuma uute
käskude ja kohustustega? Õpetajatele lubatud, aga siiani olematu palgatõus ei
ole samuti optimismi süvendav tegur.
Võib-olla suudaksid koolijuhid pisutki leplikumad olla, kui nad ei tunneks
end kõrvalejäetutena.
Kui nad kuuleksid ministeeriumi plaanidest otsestest allikatest, mitte ei
ehmataks õhtul teleuudiseid vaadates või hommikul ajalehte lahti lüües: «Jälle
üks idee, taas üks muudatus.» Nagu see praegu paraku on.