Juhtkiri: Longates Euroopasse
06.02.2004 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Eesti meditsiiniasutustes on karjuv vajadus õdede
järele
Midagi pole teha - inimeste mälu on lühike. Sellest
pole kuigi palju aega tagasi, kui tervishoiutöötajad otsusetegijatele meelde
tuletasid, et nemadki peaksid saama inimväärset palka. Reformide palangus kõlas
nende hääl paraku kurtidele kõrvadele. Nagu paljud muud väärtuslikud mõtted
erinevates valdkondades. Ja täna oleme taas sunnitud rääkima karjuvast
vajadusest meditsiiniõdede järele.
Kui Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on täitmata üle 100 õekoha, Tartu Ülikooli
Kliinikumis 52, Ida-Tallinna Keskhaiglas 47 jne, võib küll tõdeda, et reformide
käigus on midagi väga valesti läinud. Sest probleem on kindlasti üle-eestiline.
Mõneti leebem on see vaid Ida-Virumaal. Esialgu, reformilained võivad sealtki
üht-teist minema pühkida. Täitmata õekohtade üldarvu ei oska keegi nimetada.
Vastsed meditsiinikoolide lõpetajad sukelduvad töhe 25-kroonise tunnipalga
eest. Töö on aga vastutusrikas ja ülimalt pingeline, sest paljud kohad on ju
täitmata. Nõnda pole ka ime, kui peagi siirdutakse sinna, kus palk suurem -
erakabinettidesse, ravimifirmadesse jne. Vähesed õnnelikud ka välismaa
kliinikutesse. Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu andmetel töötab
meie õdesid näiteks Soomes, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal.
Milline on Eesti raviasutuste tegelik vajadus meditsiiniõdede järele?
Sellelegi küsimusele on ülimalt raske vastata, sest puuduvad vastavad
töönormatiivid. Teada on, et ühe arsti kohta on ligikaudu kaks õde. Soomes on
see näit üks neljale, Inglismaal üks kuuele. Samuti puudub selge ülevaade, kus
meditsiinikoolides hariduse saanud tegelikult töötavad, kui paljud on leidnud
tööd väljaspool tervishoiusüsteemi. Aur läheb suures osas vile peale.
Võib-olla on tervishoiu reformikavad leevendanud ja selgitanud mõningaid
organisatsioonilisi üksikküsimusi, kuid arstide ja kogu meditsiinilise personali
probleemid on alles. Mitte ainult palgaküsimus - ehkki see on üks võtmeprobleeme
-, vaid ka stabiilsus ja turvatunne meie üha paisuvates suurhaiglates.
Ja mis juhtub pärast 1. maid, kui Euroopa uksed avanevad kui mitte pärani,
siis kindlasti sedavõrd, et paljud Eesti arstid ja õed nendest lahedasti läbi
mahuvad? Mis kasu on reformidest, kui Euroopa Liitu jõudnu peab õpetajaid ja
tohterdajaid tikutulega otsima.
|