21. sajandi Eesti kodu
05.01.2008 00:01
Tiina Kolk, Postimees
Euroopa kontekstis on Eesti eramuehitus ja -arhitektuur täiesti ainulaadsed, sest mujal pole kombeks rajada nii palju arhitektimaju kui meil.
«Eramu on läbi aja olnud moodsa arhitektuuri lemmik, omamoodi katselabor,» nendib äsja ilmunud «Majaraamatu. 21. sajandi kodu» autor arhitektuuriajaloolane ja toimetaja Triin Ojari. «Siinsel eramaja kultusel on palju loogilisi põhjusi: noore ühiskonna noored tellijad ja arhitektid, samuti teenuse ja ka kruntide taskukohased hinnad, ühekülgne tüüpmajade turg, omavalitsuste vabameelne planeerimispoliitika ja lõdvad ettekirjutused. Lisaks kaunis komme tellida projekt arhitektilt, olla kursis tänapäevase ehitustegevusega jms,» Eramaja on oma keerukuselt ja arhitekti süvenemisastmelt täiesti võrreldav suuremate objektidega, samas on mõõtkava ja tellija sootuks teised – tegu on mitmepoolse suhtlusprotsessiga ja privaatsfääri avanemisega. Parimaid eramuid saab alati nimetada omamoodi arhitektuurimõtte kontsentratsiooniks, milles koonduvad käesoleva aja ja koha olulised ruumilised teemad, arutleb Ojari. «Alates 20. sajandist on moodsal eramul oma kindel spetsiifika ning tekkeloogika, mis erines oluliselt seni kehtinud kordamisele põhinevast traditsioonilisest maailmast. 1920. aastate kultuslause «maja kui ehitamise masin» võtab kokku ajastuomase usu uue, eesmärgipäraselt kujundatud ruumi headusse, sellesse, et kogu ühiskonda on selle kõige väiksemast ja intiimsemast rakukesest – kodust – alates võimalik nagu masinavärki osadeks lahti võtta ja tõhusalt tööle panna. Täna, 80 aastat hiljem, ei taha keegi enam masinas elada, arhitekti juurde minnes otsitakse unikaalsust, hingesugulust, kordumatuid lahendusi.» Tänases Eestis on valge modernism väga populaarne: seda stiili viljelevate arhitektide veendumuse kohaselt on see «end juba tõestanud», kinnisvaraarendajatele sobib lihtsavormiliste majade ökonoomne ehitusviis ning rajooni lihtne ühtlane ilme. Ka kultuuriline taust on soodus – moodsad majad ongi juba eelmisest iseseisvumisajast saadik need «meie omad», noore riigina ning Skandinaaviaga sarnaneda tahtjatena on meie jaoks uusmodernismi esteetika (lihtsus) ja moraal (tagasihoidlik konservatism) just õiged. Arhitektuuriajaloolase hinnangul on tellijate ambitsioone palju keerulisem kaardistada, sest enamik originaalprojekti tellijaid teevad arhitektivaliku teadlikult, n-ö käekirjaga kursis olles. Tavaliselt sümpatiseerib neile ka 1930. aastate arhitektuurikeel ning veendumus, et lihtsusel on oma kindel välja kujunenud vorm. «Kaasaegset arhitektuuri, elamuarhitektuuri sealhulgas, pole peaaegu võimalik enam stiililistesse kategooriatesse seada, puuduvad kindlad kaanonid ja vormieelistused. Eesti-sugusel noorel ja areneval maal, kus originaalarhitektuuri identiteetiloov roll on alati tugev olnud, on seepärast kujunenud ka vägagi dünaamiline ja erisusis aktsepteeriv ehituspilt. Unikaalsete eramajade rohkus on üks selle tendentsi väljendusi,» kommenteerib Triin Ojari.
|