Arvamust avaldama ajendas mind Marion Pajumetsa kirjutis Postimehes, kus ta püüdis leida vastust küsimusele, kas (eesti) naine on naisele hunt. Ta leidis, et tänases Eestis see nii ongi. Minu arvates ei käsitlenud ta siiski asja olemust ja seepärast tahaksin selgitada oma arusaama selle küsimuse tagamaadest.

Kuigi ilmneb, et Eesti on oma üldises arengus tõepoolest suundumas Põhjala mudeli poole, paistavad siin piduriks olema eesti naised, kes ei taha kuidagi näha oma prostitutsiooniga tegelevates sookaaslastes ohvreid. Kui see uuringute tulemusena tõepoolest nii on, pole esitatud kõige olulisemat küsimust - miks see nii on?

Miks peaksid naised olema need, kes prostitutsiooni hukka mõistavad? Tundub, et vastuseks on - Põhjala naised ju tegid nii. Kuid kas need nn Põhjala naised olid siis täpselt samas seisus nagu meie praegu? Ilmselt mitte.

Kas süütud ohvrid?

Kui aastakümneid tagasi nägid Põhjala naisorganisatsioonid prostituute kui süütuid ohvreid, kes on langenud erinevate kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete olude ohvriks, siis Eestis ei pruugi see nii paista. Alati on inimesel mingisugune valikuvabadus. Ta saab valida «halva» või «hea» vahel, «halva» või «väga halva» vahel. Kuid saab valida ka «hea» ja «väga hea» vahel...

See, mis on aga «hea» ja «halb», sõltub paljus just nendestsamadest kultuurilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest tingimustest. Eesti arengufaasi võiks kirjeldada kui paanilist jooksmist, tegemaks tasa mahamagatud 50 aastat. Kõik tahavad olla edukad, omada raha ning mida kiiremini ja lihtsamalt see kõik kätte tuleb, seda parem.

Väga lihtsakoeline on arusaam, et inimesed tulevad prostitutsiooni ainult ohvritena. Ei saa loomulikult eitada, et paljud naised lähevad sellele teele tõepoolest puuduse tõttu ja arusaamast, et muid valikuid ei ole. Kuid see oleks ühekülgne käsitlus. Ilmselt on palju ka neid naisi, kes hakkavad prostitutsiooniga tegelema soovist kiiresti ja mugaval viisil rohkem raha saada.

Kas neil pole teisi võimalusi? Kindlasti on. Aga selleks tuleks ehk lõpetada gümnaasium, minna ülikooli, virelda seal neli aastat, alustada pärast lõpetamist karjääri madala palgaga ametikohal. Edukaks saamine võib võtta palju aega ja nõuda kannatust. Aga nagu eespool märgitud - seda aega ja kannatust paljudel meist ei ole.

Võib-olla tõesti tekib ka prostituudil oma tööst tüdimus ja mingil ajahetkel hakkab ta ka ise endas ohvrit nägema. Tekib tunne, et maksma peaks ikka tunduvalt rohkem jne, kuid - kas see teeb nendest siis ohvrid?

Mis ühendab?

Tulles tagasi Pajumetsa arvamuse juurde, et just naised peaksid olema need, kes prostitutsiooni hukka mõistavad ja prostituutides ohvreid näevad, tahaks jällegi esitada oma lemmikküsimuse - miks? Miks peaks naine, kes teenib riigi keskmisest madalamat palka, hoolitseb kodus kahe lapse eest, ei jõua sageli kinno või teatrisse, haletsema ja ohvriks pidama naist, kes sõidab BMWga, kannab riietust, mille hinnasiltidel on viiekohalised numbrid, ja kes elab «vaatega» korteris? Kas sellepärast, et ainus, mis neid ühendab, on see, et nad mõlemad on naised?

Muidugi, elu pole nii ilus kõigi prostituutide jaoks. On selliseid, kes nälga kannatades ja ähvarduse all oma igapäevast leiba teenivad. On. Nemad on ohvrid. Kuid kas me tahame neid näha?

Kaugel sellest, et ma sooviksin näidata kogu prostitutsiooniga seonduvat kui vaba tahte avaldust. See on sama absurdne kui pidada kõiki selles valdkonnas tegutsevaid inimesi ohvriteks. Senikaua, kuni meie ühiskond tõttab arenenuma, rikkama ja edukama tuleviku poole, ei kao ka nende hulk, kes sellisel viisil kiiresti rikastuda soovivad. Ja üldises pildis paistavad ikka silma need, kes meist edukamad ja üldse mitte ohvritena silma paistavad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.06