Kaire Vilgats lausa võlub oma suuruse ja koloriitsusega. Õnneks on seda produtsendid ja lavastajad tähele pannud – naljalt ei jõua enam lavale ükski muusikal, kuhu varasemat kohalike poptähekeste taustalauljat kaasa lööma ei kutsutaks. Viimase linnahalli-muusikali «Fantoomi» puhul on meediast läbi käinud koguni mõte, et kuigi mitte peaosas, päästab just tema rolliesitus lavateosest saadava elamuse.

Kairel on kõlav hääl nagu enamasti lauljatel ikka. Samas hoomab igaüks, kes temaga suhelnud, maatüdrukulikku otsekohesust, lihtsust ja vahetust. Tõsi, on asju, millest Kaire eriti rääkida ei taha. Millegipärast jääb tema suu osaliselt lukku, kui uurida näiteks Otsa-kooli perioodi koolivälist elu, mida Kaire ise on nimetanud kõige pöörasemaks. Aga parem mõnest asjast vaikida kui udujuttu ajada. Seda enam võib olla kindel, et kui Kaire juba millestki räägib, räägib ta ausalt.

Pärnu

Seal asub minu kodu. Esimeste mälupiltide põhjal oli mul emaga alati väga lõbus. Mina olin voodis, tema istus voodiäärel ja luges muinasjutte. Näiteks «Lumivalgekest» ja teisi Grimmi muinasjutte, kõrval need imeilusad Siima Škopi joonistused. Tea, kas ma neid stoorisid nii väga viitsisingi kuulata.

Me elasime kõigepealt oma majas, aga see põles ära. Olin siis nelja-aastane, ja ma mäletan täpselt, kuidas see juhtus. Vanaema rohis talu taga põllul ja vanaisa pani mootorratast käima, pidi vist tööle minema. Aga millegipärast see käima ei läinud. Mina aga lasin majas ringi ja sain köögist kätte tikud, mis tegelikult olid väga kõrgele pandud. Olin väga otsusekindel ja panin kohe vuta-vuta küüni, mis asus taluga ühe katuse all. Ja kohe põlev tikk heina. Mäletan, et läks vuhinal põlema.

Järgmine pilt on selline, et istun majast eemal suurel vatitekil maas, tekikoti keskel asuvas kolmnurkses augus, ja maja põleb. Kustutajad tulid Tõstamaalt ja mujalt. Legendi järgi päästis mu vanaisa, sest tal ei läinud motikas tööle. Ise olin öelnud, et tahtsin koera habet põlema panna.

Pärast seda elasime mõnda aega aidas. Ema käis Pärnus tööl ja kui ta nädalavahetusel tuli, mäletan, kuidas ta minuga riidles. Hiljem saime Karbikülla väikese majakese ja siis juba järgmisse tallu. Aga eelmisel suvel põles ka see maja maha, siis muidugi polnud enam minu käsi mängus.

Mul on tulega veel jamasid olnud. Ükskord tahtsin heast südamest pliidi alla tuld teha – teised läksid tööd tegema ja lapsed jäeti koju –, aga ei tulnud selle peale, et siibri peab ka lahti tegema. Ajas hirmsasti tossu sisse, siis vaatasin, et imelik hakkab olla, ja läksin pikali. Aga õnneks jälle keegi tuli ja minuga kõige hullemat ei juhtunud.

Maatüdruku elu

Olen kõiksugu põnevaid töid teinud. Näiteks suvel heinapakke ladunud, olin küünis nende paigaldaja. Üks aparaat viis paki üles ja mina viskasin edasi või siis ladusin. Olin indu täis tõeline power-tüdruk. Igatahes võileibu ma kaasa ei võtnud, vahepeal käisin kodus söömas.

Olen ka Tõhela lehmalaudas tööl käinud, see asub Tõstamaa vallas. Mäletan, kuidas jalgrattaga mööda kruusateed läksin. Tagantjärele mõeldes oli töö päris jõhker, aga tegin kõik ära – viisin mullikatele süüa ette ja sitta koristasin ja... Ega ma elus ei tahaks rohkem sellega tegelda. Aga noh, kui just peaks, siis küll. Juuksed haisesid ja riided ja – fuhh! Nii kui koju jõudsin, siis – ega meil maal ju dušši polnud – hüppasin kohe järve. Või võtsin vett kaevust, ajasin soojaks ja siis kausis saunaruumis pesin. Nagu see maal käib!

Palka sain kindlasti vähe, aga ega ma sedagi hinnata osanud – läks kindlasti kommide peale.

Estri sekretär

Enne Otsa-kooli minekut töötasin ajalehes Kesknädal. See ilmus Pärnus ja polnud praegune Kesknädal. Pidin seal ära õppima, et ei ütle emale (praegugi ajakirjanik – toim) mitte «emme, sulle on telefon!», vaid «Ester, sulle on telefon!». Töökaaslased imestasid, et kuidas sa emale Ester ütled, aga ütlesin sellepärast, et ema nii käskis. Siis pidin veel kohvi keetma ja koristama ja muid sihukesi töid tegema, mida teised ei teinud.

Napsine kontsertmeister

Mingi aeg töötasin Otsa-koolis Kare Kauksi juures kontsertmeistri ehk klaverisaatjana.

Oli kevad, esimene tõeliselt soe ilm, vesi vulises ja puha. Ja Otsa-kooli ees oli purskkaev, millest ei pursanud. Otsustasime, et istume ümber purskkaevu, ja kuna suhteliselt lähedal asus Ararati pood, võtsime sealt mõne Monastõrskaja Izba. Hästi suurtes pudelites.

Libistasime seda seal kaevu ääres. Aga siis oli ju vaja Kare Kauksi tundi tööle minna. Panin käed klaverile ja – no täielik kakofoonia! Ma ei saanud aru, miks, sest ise ju täpselt teadsin, kuidas see lugu käib! Ei saa, ei tea! Täiesti sassis kõik! Kare Kauks vaatas kuskile kõrvale ja ei öelnud ühtki sõna. Mina muudkui proovisin üha uuesti, kuid tundsin, kuidas mu nägu läheb üleni punaseks... Piinlik juhtum. Õudne.

Kartulipuder

See on mu lemmiksöök, väga maitsev. Kõige paremini tegi seda onu Paul – ta pani sinna alati ka soolatud liha, piima, tugevasti sibulat ja mõnusalt soola. Ka ise oskan sellist teha, aga kas nüüd just sama maitsega...

Pärnus kooli ajal käisime klassiõdedega ühes Tallinna maantee sööklas. Ilgelt head toidud olid seal! Vähemalt mulle väga meeldisid – noh, ikka kotletid või viinerikaste ja väga hea kartulipüree. Ja siis veel saiavorm ja eriti kakaokissell. Või piimakissell – sihukest asja pole ammu söönud.

Villu, Vilgatsio, Vilger

Need hüüdnimed väljendavad eri eluetappe.

Vilger on Otsa-kooli ajast ja seda kasutas vähemalt üks inimene – trummar Priit Mägi. Muidu olin niisama Vilgats.

Villu on tulnud hiljem. Niimoodi kustub mind siiani Rolf Roosalu.

Vilgatsio on aga väga hilisem hüüdnimi, see tuli «Romeo ja Julia» ajal ja selle pani mulle Jaagup Kreem. Kuid see levis kiiresti, ja minu meelest on päris naljakas. Olen seda ise kasutanud MNSis või Skype’is.

Mul on ükskõik, milline hüüdnimi on, peaasi, et ei kõlaks halvasti. Vanaema ja vanaisa hüüdsid mind Kaieks. Võib-olla pärines see ajast, mil ma ise r-i öelda ei osanud. Mu enda lastega on sama moodi – Alfred on ju väga raske lapsel hääldada. Nii oligi kõigepealt Ahvi ja siis tuli Afled. Noorem poeg Mihkel ehk Miki hakkas Alfredi hoopis Assiks hüüdma ja meie mehega kohe järele. Titi-Mikiks hakkas Mihklit kutsuma omakorda Alfred, kui me temaga sünnitusmajast koju tulime.

Nais-Tõnis Mägi

Nii on mulle öeldud, jah. Ja paremat komplimenti ei saagi olla. Pean Tõnis Mäest väga palju lugu, «Fantoomis» oleme koos lavalgi. Isiksustena oleme siiski väga erinevad. Ta on palju sügavam inimene kui mina.

Meeletuim aeg

Tänu Otsa-koolile olengi see, kes ma praegu olen. Ehk siis meeletu. Sest seal see avanemine toimus. Ja sealt on ka minu väga meeletud sõbrad, kellest üsna suur osa on alles jäänud. Normaalsed inimesed, kelle kohta ei saa öelda, et nad oleksid ei tea kus rentslis ukerdanud.

Meie lahutamatuks kaaslasteks olid naps ja muusika, muusika ja naps. Ja sigarett. Meil oli ju seal puhvet, kus meil asus nn ümarlaud. Kui teised käisid tundide vaheajal söömas ja või saamas koogikese näol turgutust, siis oli meil ümarlaud, kus istusid alati kindlad inimesed.

Kord oli üks Eesti Eurovisiooni eelvoor, mille võitis Sahlene, ja pärast oli Park hotellis suur pralle, nn afterparty. Seal tekkis mulle mingi noormees, nurus aga muudkui tantsima, ja tantsisimegi. Lõpuks tahtsin koju minna, elasin siis Rävala puiesteel, ja tema saatis mind koju. Jõudnud ukseni, ütlesin aitäh, et saatsid, tšau! Kutt kostis seepeale:

«A teeme väikse karate kah!» Keeldusin.

See oligi otsingute aeg. Eks ma panin nii mõnelegi silma peale, aga olen selline tagasihoidlik eemaltihaleja, ehkki see on nõme sõna. Ma armastasin omaette. Vastuarmastust saamata ja mitte kedagi krabades. Arvasin, et hakkan teist inimest ahistama ja ah, ta ju nagunii mind ei taha... Tahtsin lihtsalt nendega samas seltskonnas olla, ja see õnnestus. Aga mul vist puudub flirtimise oskus. Sest see tundub mulle nii nõme! Neaksin ennast maapõhja, kui hakkaksin midagi sellist tegema.

Krüsanteemid ja roosid

Krüsanteemid meeldivad mulle aina rohkem. Mulle meeldib nende lahe lõhn, ja nad on kuidagi jõulised ja vastupidavad. Mul on ju sünnipäev jaanuaris, olen neid tihti saanud, ja mul ei ole neist kõrini. Eriti meeldivad mulle lillad. Aga pole ka valgel häda.

Roosidega seondub mulle üks «Kabaree» etendus. Saime pärast etendust Johannesega (Kaire abikaasa – toim) Palace’i nurga peal kokku ja ta kinkis mulle umbes 30 suurt punast roosi. Pidime ühe sõbra juurde külla minema ja vanalinnast selle sõbra pruudi peale võtma. Tütarlaps töötas ühes kohvikus ja kui sinna jõudsime, keeras Johannes end äkitselt ümber ja ulatas kihlasõrmuse. Olin kohmetu ja üllatunud ja rõõmus ning justkui ei osanud rõõmustada ka. Ei teadnudki, kuidas reageerida... Muidugi võtsin vastu. Johannes küsis midagi umbes nii, et kas oled nõus võtma seda sõrmust meie armastuse märgiks. Vastasin kohe prauhti jah.

See oli Johannesel nii planeeritud, ta tahtis, et see oleks ootamatu ja spontaanne, ja eks ta kah kibeles. Alles taksos hakkasin ohkima ja ähkima ja sõrmust imetlema.

Taavi Teplenkov

Tutvusin temaga «Zorbase» ajal, mängisime koos ka «Väikeses õuduste poes», «Mortis» ja «Hüljatutes». Olen olnud temasse armunud. Ta teab seda. Mõned armuvad ilu pärast, aga mind hirmsasti võluvad andekad inimesed. Oli aeg, mil lausa elasime koos. Mitte küll sel moel nagu ma oleksin tahtnud.

Elasime koos tema üürikorteris ja ta ütles, et ainus inimene, keda ta välja kannataks, olen mina. Ja kuna olin üksik ja elasin Kolde puiesteel, olin nõus kesklinna kolima. Mina elasin ühes, tema teises toas. Süüa me eriti ei teinud, käisime ikka linna peal – tollal polnud ju kummalgi vaja laenu maksta, kõik läks enda tarbeks. Aga pidusid me korraldada ei saanud, sest ükskord, kui mulle Maiken külla tuli ja ööseks jäi, helistas naaber juba omanikule ja tekitas skandaali, ehkki ajasime vaid juttu. Või siis tegin päeva ajal «Kahe takti» taustalaulu jaoks proovi, kui see pipar mutt kaebas «selle kriiskava naisehääle» pärast.

Taavi oli näiteks sõpradest esimene, kes sai teada, et lapse saan. Aga nüüd on selles toas, kus mina enne elasin, talveaed...

Lilla

Mu lemmikvärvideks on lilla, oranž ja must. Must teeb saledaks. Aga lilla saab olla nii ilus ja tal on nii palju varjundeid. Võib olla nii intensiivne kui rahustav ja kaval. Ja sellepärast meeldib ka, et mul on rohelised silmad ja kui ma lillaga lauge värvin, siis tuleb roheline väga hästi välja. Lauvärve ostes vaatan alati, et oleks ikka lilla sees. Mul on olnud ka mitu lillat pintsakut või jakki. Magamistoa seinad on matt-tumelillad, see oli minu ettepanek.

Meie uus kodu on üldse väga värviline. Köök on näiteks oranž.

Magamine

Seda tahaks praegu küll rohkem. Mu lapsed on vist hullud – ärkavad kell kuus üles. Nad tegelikult peavadki ärkama, sest lähevad ju lasteaeda. Aga neid ei pea üles äratama. Nad magavad küll teises toas, aga vahel tahavad ka emme-issi voodisse tulla ja ma pole seda keelanud. Ja siis nad hakkavad nihelema ja omavahel sosistama. Näiteks: «Õues ei ole veel valge!», «Ei taha magada!», «Tahan süüa!», «Lähen alla!». Miki aga korrutab lauseid, mida ta kuskilt kuulnud on. Mis ta täna ütleski: «Ma ei pea täna töötama!»

Ja kuigi pean ka ise ärkama, tahaks vähemalt kümneni põõnata...

Oma maja

Kolm aastat tagasi jaanuaris kolisime sisse. Algul oli seal lihtsalt vedrumadrats, voodit ei olnud, aga olid ka vann, boiler, dušš, külmkapp, ämm ostis elektripliidi plaadid. Riidekappi aga polnud, riideid hoidsime algul nurgas ühes kotis. Lõpuks saime suvalise stange, millele need riputasime.

Tahan väga teha kodu – eriti jõulude ajal – lastepäraseks. Et lapsed, kui nad juba suured on, mäletavad teatud emotsiooni ja värvi. Et kodu oleks kodu. Et neil oleks kindlustunne kuhugi tulla ja teadmine, et neid oodatakse. Ja tahaksin, et nad tunneksid tööst rõõmu. Tee tööd, siis tuleb ka armastus – see on nii õige!

Tahaksin, et neil oleks kas või üks kindel huviala. Mitte nii nagu minul – kooli ajal saime sõbrannadega kokku ja istusime ja istusime ja vahtisime-pläkutasime hommikuni. Ärkasime siis kell neli päeval, saime kokku ja jälle läks lahti.

Jõuluaeg

Kindlasti teeme esimest korda jõuluvana, see on raudselt plaanis. Kas või isa teeb või onu Paul. Kostüümi võime ise kokku susserdada.

Mäletan väga hästi, kuidas meil lasteaias oli. Karvamüts oli lihtsalt peas, ja tal polnud nääri- ega jõuluvanaga mingit pistmist. Sain kohe aru, et see on onu Ants. Aga nii ma päriselt ei tahaks, et nad jõuluvana ära tunnevad – mulle meeldib see jõuluvana mõte. Sest ka selline asi annab lootust, sama moodi nagu täiskasvanutele annab jumal.

Emaks olemine

Ema on lahe olla! Ning muidugi olen rahul, et olen naine. Kui oleksin mees... No mulle kohe meeldis olla rase! Tundsin ennast siis nii tähtsana, olin siis nagu messias, sõnumitooja. Ja ma tahaksin veel rase olla!

Hakkasin elust üldse aru saama alles pärast esimese lapse sündi. Et kuidas see elu käib. Enne seda oli nagu peataolek... Kui sünnitasin, olin 28 – täitsa arvestatav vanus, aga käitusin ikka nagu pubekas, võtsin kõike nagu vaataks telekast filmi. Ja mul on väga hea meel, et see segane aeg läbi sai.

Tüdrukut tahaks! Tütart tahaks. Käisime mehega juba Mothercare’i poes – oh issand, seal on ikka tehtud täpselt nii nunnud riided kui võimalik! Need kleidikesed... Mine purki! Ma pole kunagi varem tüdrukute riideid nõnda vaadanud. Varem käisin ju vaid poiste asju vaatamas, aga nüüd käin ja vaatan tüdrukute asju.

CV Kaire Vilgats

Sündinud

11. jaanuaril 1976.

Õppinud Pärnu 4. keskkoolis, Pärnu Sütevaka gümnaasiumis, Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis.

1999. aastal «Kaks takti ette» konkursi 3. koht.

Omaaegse menuprojekti Family liige, tegutsenud solisti ja taustalauljana.

Kaasa löönud arvukates muusikalides, esinenud Politseiorkestriga ning Jazzkaarel.

Abikaasa Johannes Lõhmusega kasvatavad kaht last, Alfred Aleksandrit ja Mihkel Mattiast

Teised Kairest

Taavi Teplenkov

sõber

Kaire on üdini andekas ja minu meelest lausa lavale sündinud. Olles teda eri muusikalides jälginud, võin öelda, et ta on arenenud lausa hirmuäratava kiirusega. Juba tema esimestes töödes vaatasin, et ta mõtleb nagu näitleja, ka nõrga lavastuse puhul on temas alati areng. Mis aga puudutab muusikalist osa, siis selles on ta ületamatu.

Inimesena ääretult sümpaatne, tore kaaslane. Tihtipeale on tal pea laiali otsas, aga see tuleb andeks anda. Ta tekitab tihti segadust sellega, et lepib ühe aja peale kokku kolm asja. Mäletan, kui tal oli Tartus kontsert ja teda pidi otse Tartust viidama Pärnusse esinema. Vahepeal tuli aga kõne ja ta küsis täiesti siiralt, et kas Tallinnas ei jõua vahepeal ära käia.

Anne Veesaar

tööandja

Kaire on positiivset energiat täis inimene. Ta on nii energiat täis, et see ajab üle ääre, seda suisa purskab ja pritsib temast. Olgu siis laval või elus või oma lastega või perega – tema meeletu elujaatav olek on see, mis paneb kadestama. Ja tema tahtmine laval olla kiirgab igast rakust välja. Nii üdini puruandekas, et ma ei saa aru, kust sellised inimesed tulevad.

Millest selliseid suuri tüdrukuid nagu Kaire tehakse? Ma ei saa aru, mis materjal see on. Kust seda saab ja kes neid teeb? Harukordne naine, niivõrd erinev kõigest ja kõigist, et tuleks looduskaitse alla võtta!