| Berlinale, nagu kõlab selle tegelik nimi, on juba nii suur, et ei registreeri enam rekordeidki – erinevalt väiksematest kolleegidest, kes raporteerivad igal aastal, kuidas publiku hulk üha kasvab. «Me ei pea enam suuremaks minema, oleme niigi suured, ehk liigagi,» kinnitas välkintervjuus ühe maailma nimekama festivali juht Dieter Kosslick, kes viibib PÖFFi ja kaastootmisturu Baltic Event kutsel praegu Tallinnas. Väiksuse võluIgatahes, kui PÖFFil mahtus ühte restorani ära kogu filmitööstus, siis Berlinalel oleks see võimatu – 5000 istekohaga restorani pole lihtsalt olemas. «Väiksuse võlu,» iseloomustas sakslane. Neid festivale, mida Kosslick aasta jooksul isiklikult külastab, pole kuigi palju. Tavaliselt sõidavad ringi hoopis skaudid, kes otsivad kavasse filme. Sellepärast on iga Kosslicku visiit ka märgilise tähendusega – viide sellele, et külastatavat peetakse ühel või teisel põhjusel oluliseks. «PÖFF on siinse regiooni tähtsaim festival, kus on võimalik tutvuda Baltikumi uusima filmitoodanguga ja võib-olla ka midagi Berlinale jaoks välja valida, lisaks tegutseb siin tasemel kaastootmisturg,» rõhutab sakslane ise, avaldades ühtlasi lootust, et kolme aasta pärast Tallinnas toimuv Euroopa Filmiakadeemia auhinnagala annab siinsele filmitööstusele veel ühe tõuke. Vaatamata mastaabi erinevusele leiab ta Berlinale ja PÖFFi vahel ka ühendavaid punkte. «Meil on üks suur sarnasus – kumbki on kõigepealt tavalisele vaatajale suunatud, mis tähendab seda, et igaüks võib mõistliku hinna eest osta enesele pileti ükskõik millisele seansile, Cannes’is näiteks oleks see võimatu.» Ainult et kiirustama peab, vähemalt Berliinis – tänavusel festivalil oli koguni 90% seanssidest välja müüdud. Valik 5000 seast Kosslick on ka see, kes võtab vastu lõpliku otsuse, millised filmid hakkavad igal aastal võistlema kõige kõrgemale auhinnale – Kuldkarule. Kui ta 2001. aastal ametisse asus, tõi ta võistluskavasse rohkem saksa enda filme, olles kaudselt ka sealse filmikunsti uue laine taganttõukaja. Spetsialistid on rõhutanud, et Berliini võistluskava võtab ühtlasi ka rohkem riske, seda just suurimate konkurentide Cannes’i ja Veneetsiaga võrreldes. Millal ilmub Berlinale võistluskavasse aga esimene eesti film? «Võib-olla juba täna õhtul või homme hommikul,» naljatab Kosslick. Tegelikult on eesti film Berliinis ikka esindatud olnud. Peeter Simmi «Head käed» koguni auhinna võitnud – Panorama programmis. Tänavu kandideeris festivalile koguni 5000 filmi – valikusõel on seega ülitihe. «Loodame, et teie film veel ära ei plahvatanud,» võtab ta jutuajamise kokku. (PM) ------------------------------------------------------------------- Soovitus «Paavsti peldik» Rež-d Enrique Fernandez ja Cesar Charlone Uruguay Väike ja armas film sellest, kuidas jalgratastel üle Brasiilia ja Uruguay piiri salakaupa veetakse, et oma peret ära elatada. Kui siis paavst teatab oma peatsest külaskäigust, küpseb kohalike Nossovite peas uus geniaalne äriplaan – pidustuste ajaks tuleb püsti panna tasuline peldik. «Persepolis» Rež-d Marjane Satrapi ja Vincent Paronnaud Prantsusmaa-Iraan Selles peaaegu et mustvalges joonisanimatsioonis põrkuvad nukkernaljakalt väikese Iraani tüdruku vaba vaim ja islamirevolutsiooni religioosne ahistus. Tänavuse Cannes’i festivali eripreemia. |
