Gaasijuhtme teema ei kao meie elust niipea. Sellest saab piirilepingu lisa sugulane. Jätkub spekuleerimine, mis olnuks kasulikum, kuidas olnuks meil õigem käituda. Juba praegu on see muutunud lakmuseks, mis jagab arvajad ja kogu rahva kahte. Mind ei huvitagi praegu niivõrd vastu- või pooltolijate üksikud argumendid, mis on väga mitmesugused, kui just argumentide kõige üldisem laad. Sest siin avaldub üks põhimõtteline erinevus.Torujuhe kui kompartei Ühel pool on need, kelle meelest oleks Eestile kasulikum olla «protsessi sees». Kuigi me pole osanikud ja ei saa väga palju mõjutada, ikkagi – olles sidemetes ja läbi rääkides, saaksime asja kuidagi endale soodsamaks teha kui hoopis kõrvale jäädes. Nii arvavad ka need, kes ei usu, et juhtmest ülepea võiks mingit tulu tõusta, kes aga leiavad, et see on lihtsalt kahest halvast väiksem. Nii on arvanud Enn Soosaar, Andres Kasekamp ja varem ka välisminister ning tema partei. Need hääled on viimastel nädalatel tugevnenud, mainigem Jarmo Virmavirtat ja Eerik-Niiles Krossi. Teine mõtteviis on vastupidine. Hoida kogu see asjandus meist nii kaugel kui võimalik, kuna seotusest ebapuhta värgiga sünnib kaugemas perspektiivis ikka rohkem halba kui head. Seega ei mingit läbirääkimist, sest juba selle kaudu me võtame endale pasa kaela. Ainult muret lisandub. Miski nende kahe leeri argumentatsioonis tundus mulle kuidagi tuttav. Ja siis meenus. Loomulikult, see on järjekordne variant ühest vanast invariandist, kahe mõtteviisi vastasseisust, mis ulatub sügavale okupatsiooniaega. Umbes nii arutati (muidugi poolsalaja või omade vahel) ju väga mitmesugustes seltskondades komparteisse astumisest ja üldse võimuladvikusse pürgimisest. Üks seltskond (tunnistan, noorena kuulusin ka mina nende hulka) arvas, et arukad, targad ja head eesti inimesed peaksid end sokutama parteisse ja selle kaudu seda reformida aitama ning üldse eesti elu edendada püüdma. Sest muidu astuvad parteisse ja saavad pumba juurde ainult karjeristid-kaabakad, kellele «eesti asi» ei loe tuhkagi. Teadmatus hirmutab Selle seisukoha vastased aga väitsid, et seestpoolt ei ole võimalik mõjutada, sest sa pead hakkama kohe oma veendumuste vastaselt käituma. Selle tagajärjel hakkad peagi kõiki oma kompromisse õigustama, kuni lõpuks oled ise siga valmis. Või kui ei ole, siis hakkad jooma, nagu aus inimene kunagi, kes ei suuda ümbrust muuta, aga ei suuda sellega kaine peaga leppida. Paralleel toru ümber käivaga pole muidugi üksühene. Aga mingi üldinimlik kattuvus on. Inimene on vist alati kartnud teadmatust. Ajaloost näeme, et see hirm on teda teadvalt pannud mustade jõududega läbi käima. Näiteks mitmed vene intelligendid 30. aastail, kes kartsid mahalaskmist, lausa otsisid NKVD-laste seltsi, sest tundus, et kui nendega kontaktis olla, siis on kuidagi suurem šanss ellu jääda. Vähemasti öeldagu neile nende saatus! «Läbi rääkima» on nüüdses poliitilises elus üks maagilisi väljendeid, justkui iseenesest positiivne. Ikka see Churchilli «jaw-jaw» ja «war war». Ainult et kellega? Neil kirjanikel, nagu Babelil, Piljnakil jt, olid ikkagi mingid võimuesindajad, kellega kontakti otsida. Ja eesti parteilastel oli selge mängumaa, kus ja kellega diskuteerida, et oma eesmärke saavutada. Aga kus on need partnerid torujuhtme puhul? Siinkohal meenub mulle katkend Dostojevski «Kurjadest vaimudest», kus üks 62-aastane auväärne nõunik teatab äkki vabatahtlikult, et ta on tervelt kolm kuud kindlasti olnud Internatsionaali mõju all. Kui tal aga paluti asja arusaadavalt seletada, siis ei suutnud ta esitada mingeid dokumente peale asjaolu, et tema olevat seda «tundnud kõikide oma meeltega». Mulle tundub, et meil on ka isikuid, kes tunnevad kõikide oma meeltega, et neil on võimalus kusagil kellegagi läbi rääkida, nii et sellest sünniks mingit kasu. Ainult et keegi vist ei oska öelda, kus on see laud, mille äärde istudes oleks Eestil võimalik protsessi sees olla ja midagi mõjutada. Teoreetiliselt see võimalus on, praktikas aga nullilähedane, «jaw-jaw» pole teha kellegagi. Mida oleme kaotanud? Loomulikult tahab ja peab Eesti riik Venemaaga läbi rääkima. Ainult et viimane on seda järjekindlalt ja silmatorkavalt vältinud (kas või Fradkovi kalalkäik). Aga miks peaks Eesti riik selle asemel läbi rääkima mingi trustiga? Lootus, et niiviisi saavutab ta naabri suhtumises pöörde paremusele, on virvatuluke. Lõpetuseks. Kas Eesti on teinud nüüd endale mingit kahju? Välja arvatud mõned firmad ja saamata jäävad mõnisada töökohta? Euroopa tasandil on Eesti osa kogu projekti juures kaduvväike, seda ei saa kuidagi võrrelda näiteks Poola lihaga. Ainsa seletuse on pakkunud Jarmo Virmavirta, kes ütleb: «Gaasitorul on tõeliselt abistav roll, et suurriikidel tekiks huvi Läänemere vastu. Eesti mängib end sellest kujundist välja.» Autor peab silmas ökoloogiat jms aspekti. Sellele väitele on raske leida põhjendust. Esiteks, nagu praktika näitab, ei maksa isegi siinkandis ülehinnata kellegi tegutsemislusti loodushoiu huvides. Maailmas on praegu põhirõhk CO2 vähendamisel. Kui aga asi tõesti lahti peaks minema, siis miks peaks Eestit sellest välja jäetama? Mingi toru pärast nüüd kohe kindlasti mitte. Virmavirta räägib ka Eesti eitavast suhtumisest Venesse, kelles me ei näe võimalust. Ainult et millegipärast ei ole see nii üksnes Eesti, vaid peaaegu kõikide rahvaste-riikidega, kes on viimase poole sajandi vältel olnud Venemaa meelevallas. See ei saa olla ju juhus. Eestil ei ole foobia Venemaa, vaid Venemaa šovinistliku tõusu ees. |
