Kirjanikud Eeva Park, Jan Kaus ja Sass Henno sõitsid mööda Eestit, külastasid maaraamatukogusid ja kohtusid rahvaga. Foto: Kadri Pikhof

Startis seitse väikebussi. Iga ekipaaži pardal kolm-neli elu näinud ja raamatuid teinud inimest. Pluss sõbralik bussijuht.

Teadaolevalt saabus reede õhtuks elavkadudeta tagasi sada protsenti teelistest – tegemist oli rahuliku ja toreda üritustesarjaga.

7.08

Neljapäeva hommik algab karjuva Sony Ericssoniga 7.08. See on üks vana ebausk, et ma ei pane kunagi äratust täpseks kellaajaks. 7.30 pean Harju tänaval kohtuma Jan Kausi, Eeva Pargi ja Asko Künnapiga. Jani eelmise päeva kõne on selgelt meeles. Ma ei tohi sisse magada. Ajan oma tüdruku üles ja räägin ära kogu teadaoleva info. Ta on unine, aga nõus.

Kell on 7.28. Oleme Kirjanike Liidu ukse ees. Kaks minutit on varuks. Asko on kadunud... neetud!

Jan mainib midagi soomlaste kohta, kes tõenäoliselt Askole saatuslikuks said. Noogutan. Soomlaste eest pole keegi kaitstud. Mu tüdruku pilgus peegeldub õud. Sosistan talle, et ohvriteta poleks meil midagi. Ta rahuneb.

Keskpäevaks oleme Kuressaares. 300-kohalises keskraamatukogu saalis on 60-70 inimest. Jan räägib meie kirjanduselu olukorrast. Saal kuulab. Edaspidi loeb Jan mõne oma luuletuse ja hakkan aru saama, kui suur on luule puhul ettekande väärtus.

Jan loeb lahedalt, kaasakiskuvalt, muuhulgas ühe lõbusa proosateksti – saal naerab. Järgmisena räägib Eeva endast ja oma tööst ning loeb luulet. Õrnalt, naiselikult, mõjuvalt. Seejärel on minu kord. Ma ei loe midagi ette, räägin paar sõna juttu ja vastan küsimustele, krõbistan valuvaigisteid, Ibumax 400 mg, ja tunnen, kuidas peavalu alla andma hakkab.

Ma ei mäleta, mis ma vastasin, kui küsiti, kuidas ma tean seda elu, millest kirjutan, kuid Kuressaarest lahkudes avastan taskust ühe autogrammi küsinud tütarlapse roosa pastaka.

Orissaare

Orissaare raamatukogu saal (17.00) on mitu korda väiksem ja hubasem. Inimesi ja istekohti 20 ringis. Tunneme end väikses seltskonnas vabamalt, räägime pikemalt. Eeva loeb luuletuste kõrvale novelli «Kolmekuningapäev».

Ise räägin ühest lasteraamatu ideest, mille 2006ndal Pent Talvetiga äkki valmis teeme. Kuulajal tekib küsimus, miks on meie kaasaegne kirjandus nii ropp.

Tegelikult leiab igaüks selle, mida tahab leida. Umbes nii vastas küsijale ka Jan. Nii ongi. Ärme keskendume ebaolulisele, kallid. Mõte loeb.

Päeva kokkuvõttev arutelu ja õhtunaps sooja maakivikamina ees lõpeb sellega, et reede hommik tervitab meid Pädaste mõisas šampanja ja lõhevõileibadega. Kuid ei sõnagi väsimusest. Ees ootab Pärnu-Jaagupi raamatukogu.

Saal on väike, kuid erinevalt Orissaarest jääb osa publikust kaugeks. Kommenteerin Eesti riiki ja rahva lollust, Eeva räägib luuletuse «Minu lapsed» näitel vastutusest, mida kõik lapsevanemad kandma peaksid, ja Jan loeb katkendi oma esimesest romaanist «Maailm ja Mõni» ning luuletuse «Maailma lühim anekdoot».

Enne luuletust küsib keegi saalist, millal naerma peab.

Õhtuks Pärnusse

Kui õhtuks Pärnusse jõuame, on soojem. Päike paistab ja inimesi on rohkem. Kõikjal, kus nende päevade jooksul esinemas käime, on 95 protsenti publikust naised vanuses 40-75. Noori on vähe.

Keskealisi mehi pole peaaegu üldse ja paratamatult toon mõttes paralleeli Harku naistevanglaga. See noorte asi võib olla ka sellepärast, et on sügisvaheaeg.

Arvan, et järgmisel aastal on selle üritusega seotud rohkem rahvast – lugejaid ja kirjutajaid, kellevahelisest koos-

mõjust meie kirjandus sünnib. See on korraga häiriv ja hea, kui lähedased me tegelikult oleme.

Soovin Janile jätkuvalt jõudu ja energiat, et veel selliseid rahvaüritusi korraldada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5