Ruum, kus Kolbakov lennukaid mõtteid mõlgutas, oli külm. Küttearved olid maksmata. Ülitulus äri oleks Kolbakovile kindlasti ära kulunud.

Eesti bioplasti visioonil, mida ajalehed kippusid kutsuma Eesti Nokiaks, oli kaks tugevat alust: kujutlus prügimägedeta maailmast – plastpudelid ja kilekotid lagunevad ise ilma jääkideta. Teine kujutas voogavaid viljapõlde täis Eestit, kus kasvavast kallihinnalisest viljast saab Põlva imetehases just taoline, jääkideta lagunev bioplast.

Suvel 2000 kuulutas Kolbakov rukkikasvatajatele rõõmusõnumit: «Hommikul õnnestus Tartu laboris saada rukkist suurepärast looduses lagunevat pakkekilet, mille järele januneb turg. Rukki eest võib maksta 1700 krooni tonnist.» Ta lubas talunikud päästa pärisorjusest.

Ka tänavu sügisel koristavad põllumehed vilja. Kuid mitte üks tera sellest ei lähe Põlvasse Eesti megaprojekti.

Piinlik teema bioplast

Samas kui nädala eest andis Estiko kontsern kõneainet uudisega, et Tartus algab peagi maisitärklise baasil ja Taiwani tehnoloogia põhjal ökokile valmistamine, on Eesti enda bioplastitehas piinlik teema.

Isegi nii piinlik, et Tartu Ülikooli (TÜ) teadusprorektor Ain Heinaru üritab sellest rääkimisest esmalt loobuda, viidates vaikimisvandele.

Bioplasti asjus on käimas pankrotiprotsess, politseis on menetluses ka ettevõtmisega seotud kriminaalasi. Tehase jaoks välja valitud platsile ei kerki iial bioplastitehast.

TÜ-l on praegugi alles patent, mis kaitstud ligi 30 riigis. Kuid see on miinusväärtusega – patendi ülalpidamise eest maksab investeerimispank Cresco ja nagu ütleb Heinaru, pole see summa väiksem kui pool miljonit krooni aastas.

TÜ teadlastele pani odavast piimhappest toodetud bioplasti mõtte pähe tollal juba nii pankrottide kui kohtuasjade rägastikus karastunud Kolbakov. Sellise tootmise võimalustest kuulnud, kuid asjaga mitte sügavalt tutvunud Kolbakov oleks olnud valmis piimhapet kas või Vene maagaasist tootma, kuigi see pole võimalik.

Naftast odavam toota

Tänaseks meie seast lahkunud vanemteadur Jaan Siimiskeril oli üks sobiv piimhappebakter juba silmapiiril. (Siimisker on ka üks kolmest teadlasest, kelle nimi seisab TÜ-le välja antud bakteri Bacillus Coagulans patendil.)

Nimelt kaebasid piiritusetehased eriti elujõulise piimhappebakteri üle, mis piiritusetegu kihva kippus keerama. Siimisker leidis, et bakter elab roiskuvas viljas, ja asus seda uurima.

Bakter osutus väga elujõuliseks ega vajanud eritingimusi. Kuid nagu möönab TÜ tehnoloogiainstituudi keskkonnatehnoloogia vanemteadur Allan Nurk, kelle nimi on samuti patendil kirjas, polnud tartlastel pakkuda ühtki originaalset lahendust tootmise jaoks eriti olulises küsimuses: kuidas bakteri toodetud piimhappest saaks polümeer ehk plast.

Nagu selgitab TÜ tehnoloogiainstituudi direktor professor Mart Ustav, on vähemasti praegu võimalik naftast piimhapet saada odavamalt kui mikrobioloogilise protsessi vahendusel, ja kuni see vahekord ei muutu, pole sellisel tootmisel mõtet.

Uute lahenduste puudumine oli ka üks põhjus, miks projekti oli raske raha leida.

Et revolutsioonilist ja odavat bioplasti tootmise viisi välja töötada, tegi Kolbakovi Lõunatööstus TÜga bioplasti tehnoloogia arendamiseks lepingu. Kui asjal tundus jumet olevat, astus Lõunatööstuse asemele ekstra bioplasti tarbeks loodud Estbiotech. Nüüd on mõlemad firmad pankrotis.

Estbiotechi pisut enam kui aastast tegutsemist iseloomustab skandaalide rida. Pankrotihaldur Sirje Tael tõdeb, et vähenegi investori raha lihtsalt virutati ära.

Investeerimispank Cresco laenas Estbiotechile kokku 3,7 miljonit krooni. 1,3 miljonit sellest läks Lõunatööstuses tekkinud rahahäda katteks. Tartu politseis on käimas kriminaalasi 240 000 krooni raiskamise kohta kahe Estbiotechi juhatuse liikme poolt.

Tartu Ülikooli esindas Estbiotechi nõukogus Heinaru. Kuid ta ei protestinud, kui teadusuuringute raha eest käis juhatuse liige näiteks suusareisil.

Heinaru pole nõus, et TÜs ülehinnati Kolbakovi võimet investeeringuid tagada. «Projekti käivitamiseks ja initsieerimiseks tehti siiski palju ära,» väidab ta. «Inimene tegutses aktiivselt. Teda usaldati. Eesti tingimustes kahetsusväärselt.»

Praegu on TÜ-l ja Crescol eelnimetatud bakteri patendi peale ühisfirma Elementum. Cresco juht Olev Schults ei välista aga võimalust, et bakter ei pakugi mingit võimalust kommertsprojekti käivitamiseks.

Kaotatud aeg

TÜ rektor Jaak Aaviksoo nendib, et kahju on kaotatud ajast, mis võib tähendada, et TÜs avastatud bakteril põhinev bioplastitehnoloogia ei saa kunagi tõeluseks. Materiaalselt pole ülikool midagi kaotanud.

Nurk ütleb, et mikroobi avastamise järel oleks pidanud ees seisma veel suurem töö: «Alustasime hüpet nagu tiiger, aga maandusime nagu konn.»

Tartus avastatud bakter võib imebakteri nime kanda jälle vaid siis, kui nafta hind maailmaturul tõuseb nii palju, et plastitootjad otsivad alternatiive. Kuid ka see ei kõrvalda tõika, et piimhapet loodeti toota teraviljast, mis kasvab põhjamaa kehvas kliimas.

Üht väljapääsu üritab leida Nurk ise, kes varub öökülmade eel ristikut. See pressitakse mahlaks ja püütakse patenteeritud mikroobile sisse sööta. Katsete tulemuseks peaks olema teadmine, kas teravilja kõrval saab bioplasti tootmisel kasutada ka näiteks ristikut, millest Eestiski võib saada mitu niidet aastas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78