Viimaks autoomanik saabus. Kui küsisin naisterahvalt, kas tal invatsoonis parkimiseks luba on, vastas ta pärast lühikest pausi, et ei ole. Minu pärimise peale, kas ta teab, et selline parkimine on keelatud, vastas ta jaatavalt. Seejärel istus aga autosse ja sõitis minema.Kust tuleb selline nahaalsus? Kas poeskäimisega on tõesti nii kiire, et auto pargitakse sinna, kuhu juhtub? See on sulaselge mugavus, mida toetab liigne tolerants rikkujate suhtes. Eesti Puuetega Inimeste Fondi direktori Gennadi Vaheri sõnul on selliseid libainvaliide väga palju. Enamasti pole sinna midagi parata. Autojuhid lihtsalt pargivad julmalt invatsoonis. Muidugi ei saa süüdistada kõiki, aga patustajaid leiab ohtralt. Et mis sellest kõigest? Midagi uut praeguses jutus ju pole. Sellesama küsimuse esitamisega aga sallitakse automaatselt juhte, kes oma sõiduki loata invatsooni pargivad. Inimeste mõtlemises on midagi ikka väga viltu, kui nad säärase «julgustükiga» hakkama saavad. Ja kummastavaim on tõsiasi, et keegi sellest eriti välja ei tee. Ilmselt on ununenud, mida tähendab invatsoon ja kes seal parkida tohivad või pole teemast piisavalt palju räägitud. Hea näide on mõne päeva tagune lugu, kus Falcki turvatöötaja pidas Pärnu haigla parklas kinni puudega inimese, kel parkimiskaart aknal. Oma ignorantsust väljendas turvatöötaja lausega, et talle jäi mulje, justkui oleks see olnud tavaline kaart, mida igast bensiinijaamast osta saab. Pole ime, et paljudel on ükskõik, kuhu nad oma auto jätavad, kui isegi asja kontrollivatel isikutel puudub igasugune arusaamine parkimiskaardi olemusest ja sellest, milline see välja näeb. Olen veendunud, et kõik, kes invaliidikohale parkimisega vahele jäänud, on suuremal või vähemal määral ka häbi tundnud. Ei olnud ka see naisterahvas erand, kelle looga kommentaar algas. Kõigele sellele võiks mõelda varem, enne kui auto sinisele alale üldse pargitakse. Paraku unustatakse aga autoga parklast välja sõites võimalikult invaliidilt kohta võttes tehtud viga ilmselt kohe. |
