Eesti ballaadid juhatavad sisse Veljo Tormise juubeliaasta
(2)
05.08.2004 00:01
Tõnis Tatar
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Tänavune kultuurisuvi saab väärika lõppakordi, kui Von Krahli teatri, Tõnu Kaljuste ja eesti parimate pärimusmuusikute tõlgenduses etendub augustikuu teises pooles Veljo Tormise suurteos «Eesti ballaadid». Tegemist on osaga suuremast projektist, mis hakkab paisuma ja võtab täismõõtmed järgmise aasta augustis, kui tähistatakse Tormise 75. juubeliaastat.
«Eesti ballaadide» mängupaigaks on kolhoosi endine heinaküün Tormise kodukihelkonna Kuusalu Soorinna külas. «Mart Johanson leidis sealt ühe täiesti korras suure heinaküüni, kuhu mahub 500 inimest, ja see kohandatakse etenduse jaoks,» rääkis Veljo Tormis. «Ka Kuusalu vald oli nähtavasti rahul ja rõõmus, et see võimaldab neil minu juubelit tähistada.» Laulud hingeseisundist Tänavused etendused on ühtlasi ajastatud 15.–19. augustil Tallinnas toimuvaks Soome-ugri rahvaste IV maailmakongressiks, mille delegaadid on kutsutud ka 18. augustil toimuvale esietendusele. Tormis kirjutas ballett-kantaadi «Eesti ballaadid» tellimusteosena 1980. aasta olümpiamängude puhuks, Estonia teatri repertuaaris oli suurteos aastatel 1980–1985. Kui toona esitasid Tormise muusikat ooperilauljad, siis nüüd on solistid valitud Eesti parimate pärimusmuusika esitajate hulgast. Teos ise kõlab fonogrammina, selle on sisse mänginud Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Siiski ei pea tegijad võimatuks, et helilooja juubelisuvel astuvad etendustel üles nii koor kui ka orkester. Olümpia-aastal 26-aastaselt Tormise teost dirigeerinud Tõnu Kaljuste on nüüd sama vana kui Tormis siis. «Praegune helipilt on veerandsaja aasta tagusest oluliselt erinev,» rääkis Kaljuste. «Peale pärimusmuusika taustaga lauljate on uus ka orkestri kõlapilt. Tänu uutele tehnilistele võimalustele saame luua olukorra, kus publik istub justkui keset orkestri «pillide metsa». Nii pole sümfooniaorkester enam romantiline instrument, vaid omandab kommentaari jõu, mis teeb Tormise muusika, loitsude ja runolaulude mõju vahetumaks.» Kahe ooperi vahel Veljo Tormis kirjutas toona, et teda ei huvita tänasele mõeldes mitte niivõrd ballaadide ränk ja verine sündmustik, kuivõrd see inimlik hingeline seisund, emotsionaalne ja eetiline hinnang sündmustele, mis lauludes peitub. «Neis on mingi ürgne moraali- ja eluväärtuste koodeks, mis kehtib siiani. Süü- ja vastutustunne, inimese vahekord teise inimese, looduse ja kõiksusega,» rääkis Tormis, kelle arvates peaksid need asjad puudutama igaüht isiklikult. Et sellele vihjata, kasutas Tormis «Kalmuneius» setumurdelist vormi sõnast ‘veli’ (vend), mis langeb kokku helilooja enda nimega. «Eluring peab edasi kestma. Need lood võivad korduda ikka ja jälle, igal ajal omal kujul,» ütles Tormis oma teose kohta. «Eesti ballaadide» lavastaja Peeter Jalaka sõnul on tema ülesandeks visuaalsete vahenditega võimendada seda, mis muusikas on. «Tegemist on iidvana looga, milles mängivad olulist osa ürgelemendid muld, tuli, vesi, veri,» rääkis ta. «Püüame nende vanade lauludega lugupidavalt ümber käia ja loodame nende väele mitte alla jääda,» ütles Jalakas. Sealjuures pöördutakse ka jaapani kultuuri poole, abiks butoh-tantsija ja tantsuõpetaja Aki Suzuki. «Tegemist on Von Krahli teatri mahukaima ettevõtmisega sel aastal, mida on nüüdseks juba mitu kuud ette valmistatud,» ütles Jalakas. Ta kinnitab, et eestlaste pärimuse kaudu avalduvat loomust näidatakse etenduses üpris harjumatu nurga alt. Lavastuses kaasa tegev Ants Johanson tõstis proovides kuuldu põhjal esile Priit Pedajase laulmist «Naisetapjas», mis olevat üle mõistuse võimas. «Täiesti heavy!» õhkas Johanson. Jaak Johanson lisab, et «Eesti ballaadid» on ühelt poolt nagu seebiooper, mille lood keerlevad inimeste elu põhisündmuste umber, aga teisalt nagu pekingi ooper – «meie oma regilaululine kõrgkultuur.» Suurteose aluseks on eesti regilaulud mitmest kandist: «Tütarde tapja» Rõugest, «Karske neiu» Kolga-Jaanist, «Eksinud neiu» Kadrinast, «Mehetapja» Pöidest, «Kuldnaine» Kuusalu kihelkonnast, «Naisetapja» ja «Kalmuneiu» Setomaalt. Loo on koostanud Lea Tormis, tekstid seadnud folklorist Ülo Tedre. Ruth Mirovi tõdemuse kohaselt on «Eesti ballaadide» tekstis regilaulud ühendatud, kuid mitte sü˛ee, vaid ema ja tütarde saatuse motiivi kaudu. Sealjuures jääb iga ballaad omaette tervikuks, sideaineks on otsitud sobivaid lõike muudest rahvalauludest. Sellise kompositsiooniga saavutatud suurvormis säilib rahvalaulude algupärane struktuur. ARM Musicul on kavas vermida suurteosest CD-plaat ja
pikemas plaanis teha ka DVD.
Suveteater Veljo Tormis «Eesti ballaadid» Lavastaja ja koreograaf Peeter Jalakas, kaaskoreograaf Aki Suzuki (Jaapan), muusikajuht Tõnu Kaljuste 18. augustist Soorinnal
|
Tee koduleheks
