Eile tunnistas kommitööstur Oliver Kruuda ajakirjanikele, et Vene partnerid ütlesid talle lepingu üles. Kalevi kommi enam Peterburi ja Moskva kauplustest ei leia. Ilmselt ei pea olema selgeltnägija, et taibata äraütlemise põhjust. See on üks pronksskulptuur Tallinnas. Või õigemini Vene riigi soov pronkssõdurit ettekäändeks tuues Eestile ja tervele euroliidule peale suruda oma tahtmist.Majanduslikud mõjutusvahendid peavad meid n-ö põlvili surumaa või siis vähemalt külvama segadust nii palju kui võimalik. Üleeile tuli teade, et Vene riigiraudteel on üleöö lõppenud vagunid söe veoks läbi Tallinna sadamate ja üleüldse läheb Eestisse viiv raudteeharu kohe remonti. Remondi ajal tuleb aga teadagi kaubad kuhugi teise sadamasse vedada. Ei üks ega ka teine Vene majandussanktsioon pole otseselt riiklik otsus Eesti kaupade või sadamate vältimiseks. See muudab hambutuks ka euroliidu poliitikute võimalikud vastusammud. Mis te nüüd? Meil pole mingeid sanktsioone, saage aru, lihtsalt on nii – kommid, vaadake, ei maitse või raudteed tuleb ikka remontida… Umbes nii saavad venelased vastata. Venelaste vaenulikkus oma naabrite vastu pole tegelikult ju üllatav. Näiteid leiab tänapäevastki küllaga. Poola loomaliha import Venemaale on keelatud juba pikemat aega. Mingeid tõsiselt võetavaid põhjusi pole Venemaa nimetanud. Euroliit on võimetu poolakaid kaitsma. Niisamuti on juba ammu kuivad Ventspilsi ja Ma˛eikiaisse viivad naftatorud. Ametlikult pole tegu Vene naftasuluga Läti ja Leedu vastu, vaid naftatorud on lihtsalt remondis. Talvel sulgusid üleöö Vene piirid Eesti kalale, mõni aeg varem oli mitu kuud takistatud kohviubade, lillede ja muu säärase kauba sissevedu Venemaale. Kõigele lisaks ahistavad näiteks Vene raudteetariifid Eesti sadamaid, Venemaa Läänemere sadamaisse on odavam kaupa vedada kui Muugale. Loetelu võiks ilmselt veelgi jätkata. Sellest on näha, et Venemaa pitsitab oma kaubanduspartnereid ka pronkssõdurita. Oma vaenulikkust demonstreerib idanaaber paraku lainetena. Praegu on sihikul Eesti. Tähelepanuväärne on see, et just 2006. aastal tegi kaubavahetus Venemaaga suure hüppe. Eesti tootjad ja kaupmehed avastasid äkki suure naabri võimalused. Kui nüüd Venemaa kraanid täielikult kinni keerab, pole see ilmselt Eesti majanduse lõpp, aga piisavalt tõsine hoop ikkagi. Me saame sellest üle, sest mullu oli meie eksport Venemaale väiksem kui Soome, aga koos majanduse üldise jahtumisega võib Vene sulg siiski piisavalt raskusi põhjustada. |
