Endise Lutheri vabriku ümberplaneerimine on juba mitmes vanade tööstusalade taaselustamise projekt.

Eelmiste sajandite tööstusarhitektuuri kauneimaid näiteid on hakatud hindama eelkõige nende esteetiliste väärtuste tõttu. Vanadest hoonetest ehitatud korterite juures peetakse oluliseks sälitatud autentsusehõngu (vana paekivi, tellis, konstruktsioonielemendid), aga ka tootmishoonete pakutavat avarust (kõrged laed ja suured aknad).

Trendi, mida Sharon Zukini 1982. aastal ilmunud samanimelise teose järgi loft living´uks nimetatakse, juured ulatuvad küll 19. sajandi Prantsusmaale, kuid tugevama eluõiguse sai see 20. sajandi Ameerikas, kus autentset tööstusmiljööd kasutati puhastatud ja ümberpakendatud kujul edukateks, elustiili müüvateks kinnisvaraprojektideks.

Ka Eestis võib sellist suundumust juba mõnda aega kohata. Fahle maja, rekonstruktsioon endisest Tartu mnt ääres asuvast tselluloosivabrikust, on uuenenud kujul linnapilti juba üsna hästi sobima hakanud ja püüab end aina rohkem ka linnaga siduda. Väiksemas mahus on meil olemas ArtDepoo, 19. sajandist pärit paehoones asunud endisest Norma tööriistatsehhist vormitud kortermaja.

Lutheri vabriku ajalugu läheb tagasi aastasse 1877, kui Aleksander Martin Lutherile ja tema perekonnale kuuluv ettevõte asutas Tallinnas uue auru jõul puitu töötleva A.M. Lutheri Mehhaanilise Puutöötlemise Vabriku. Lutheri mööblivabrik sai möödunud sajandi suurimaks mööblitootjaks, mille olulisimaks kaubamärgiks oli vineer.

1912. aastal ehitatud mööblivarbiku hoone (projekteerijateks Vassiljev ja Bubõr), eriti selle klaasitud viilkatusega masinahall on kahtluseta säilitamist vääriv kompleks, kuid see vajas ka linnale avamist. Vanasti äärelinnas asunud kompleks on jäänud tänapäeval täiesti kesklinna tsooni ja vajab muu linnaga lõimimist. Vabrikuhoonete sisu ümberkavandamine elavdab kahtlemata ka ehitist ümbritsevat piirkonda.

Unikaalsest paekivikompleksist on korda sätituna kujunemas väga atraktiivne ja põnev kvartal, mida enne linlased kasutada ei saanud.

Ja muidugi on arhitektidele äärmiselt põnev vanasse kehandisse uut elu paigutada, tegeleda olemasoleva struktuuri millekski uueks muutmisega. Katedraalilikult kõrgete akendega, vahelagedeta endised tööstusruumid, mille põrandal kauba vedamiseks ka rööpad jooksnud on, muutuvad nii kahetasandilisteks eluruumideks.

Et tegemist on arhitektuurimälestisega, siis on alal kuni detailideni palju ettekirjutusi ja reegleid, mida tuleb arvesse võtta. Sellisel puhul on vältimatu, et tööprotsessis on olulisel kohal tegemiste pidev kooskõlastamine muinsuskaitseametiga.

Fahle maja kogemus on näidanud, kuidas vanadesse tööstusruumidesse elamis- ja äripindade planeerimine on põneva ja meeleoluka keskkonna loomise kõrval ka protsess, kus on raske vältida vana tööstusarhitektuuri ja arendajate soovide vastuolu tõttu küsimusi tekitavate ruumilõikude ning mõnede halva planeeringuga korterite sündimist.

Päris probleemideta ei ole sujunud ka Lutheri kvartali ehitus – Eesti Ehitus ütles arendajatele lepingu üles veebruari lõpus, kuid Fund Ehitus on kohe järge üle võtmas. Suuri muutusi ehitusfirma vahetamine kvartali väljanägemisele kaasa ei too, kuid väiksemaid erinevusi korterite siseilmes see tõenäoliselt siiski põhjustab.

Lutheri 2,3-hektarilisel alal eksponeeritakse kompleksi põhimaterjali paekivi nii hoone välispinnal kui korterites, mis tekitab vaid sellele kohale väga iseloomuliku meeleolu ja ruumifiilingu.

Selliselt on kujunemas atraktiivne originaalne elukeskkond, millest uusehitiste puhul alati puudu jääb. Vanade tööstushoonete taaselustamine on vahendite olemasolu korral ka tasuv, sest on olemas justkui kindel kontingent, kes sellist veidi alternatiivset elukeskkonda hindab ja vajab.

Neile teevad koha sümpaatseks selle ajalooline taust, hõng, väljanägemine ja hoone funktsiooni muutmisest tekkinud põnevad lahendused, millest osa on mõnusalt kummalised ja ehk ebaratsionaalsedki ning mida uutest ehitistest ei leia.

Selline linnaruum, nagu tekib vanade tööstuste väärikatesse kompleksidesse uue elu projekteerimisel, on samuti unikaalne.

Kuid vana tööstusarhitektuuri muutmisel uueks kihiliseks kompleksiks on oht, et tekib midagi teemapargi sarnast.

Siiski näib, et Lutheri kvartalist tuleb arhitektuuriliselt nauditav keskkond, kus endiseks tööstushooneks olemise ideed pole üleekspluateeritud, nagu näitekas ArtDepoo juures juhtunud on.

Lutheri elamukvartal

• Aleksander Martin Lutheri asutatud ettevõtte poolt (mis hiljem nimetati Lutheri perekonna aktsiaseltsiks Luterma) 1912 a Tallinna rajatud mööblivabriku kompleks

• Projekteerisid arhitektid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr

• 2006. aasta kevadeni tegutses kompleksis Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat

• Kompleks paikneb ligi 2,3 ha suurusel maa-alal, aadressil Vana-Lõuna 39 ja 39A

• Kolme hoonesse ehitatakse kokku 180 korterit ja avar parkimismaja.

• Lagede kõrgus korterites ulatub 4 meetrini

Arvamus

Eero Jürgenson
Lutheri kvartali üks arhitektidest, ARS Projekt

Selle maja väärtused on lummav paekivi, tööstusehitise suured proportsioonid ja maskuliinne karakter. Kuna tegemist on üsna unikaalse ehitisega, siis on palju tingimusi, millega tuli projekti tegemisel arvestada.

Kõigepealt – see maja ehitati ligi sada aastat tagasi. Saja aastaga on palju muutunud. Nüüd ei ole see maja enam kaugel linna taga, kus kõrvalplatsil kitsed ja lehmad rohtu söövad. Äärelinna piir on palju nihkunud ja maja asub kesklinnas.

Maja ehitati toona tehaseks – muide, hoone valmis ühe aasta jooksul ja väidetavalt osales ehitusel palju setu mehi, kes olid head müüriladujad.

Nüüdisaja massehitus kaugeneb üha enam traditsioonilistest töövõtetest ja käsitööst. Tänapäeval lõhutakse paekivi lõhkeainega ja saetakse masinatega. Hoonekompleksi ehitamisel kasutatud paekivi on aga murtud ja töödeldud käsitsi. Kviraiduri meisli ja vasaraga töödeldud kivi on unikaalne käsitöö, mis annab kompleksile erilise sisemise soojuse. Sama võib öelda ka kompleksi ehitamisel kasutatud betoonist konstruktsioonide kohta. Kaunid ja graatsilised pehmelt modelleeritud konstruktsioonid on kui suure kala roided hoonete sisemuses, mis erinevad palju tehastes valatud jõhkratest ja tuimadest betoondetailidest.

Kuidas aga vormida tehasehoonest kodu?

Kodu ja töökoht on arhitektuuriliste funktsioonide poolest väga erinevad. Kuni 90. aastate keskpaigani viibisid inimesed tehasehoones päeval tööl ja pärast seda läksid koju. Nüüd on aga liikumine vastassuunaline – majast peab saama koht, kuhu tullakse õhtul. Kui mõelda sellele, millised arhitektuursed mahud, kujundid ja proportsioonid seostuvad inimestele mõistega kodu ja millised tootmise või ühiskondliku tegevusega, siis on näha, et need on väga erinevad asjad.

Sada aastat vana maja kohta on selles väga palju klaaspinda – maja omanikul ja arhitektil oli tolle aja kohta väga innovaatiline idee: nad tegid tehasele tavatult suured aknad. Sellel oli omal ajal kaks põhjust: tootmise käigus eraldus küllalt palju soojust ja suured aknad olid mõeldud ka selleks, et nii hoiti kokku ruumide valgustamiseks kuluvat elektrienergiat.

Omamoodi eripära on ka ruumide suurus. Vanas tootmistsehhis olid sellise kõrgusega aknad, mida oleme harjunud nägema pigem kirikutes või katedraalides. Kui me sellisesse ruumi tahame ehitada korteri, ei ole kuue meetri kõrgusel lael mõtet. Inimene ei tunne end liiga kõrges toas hästi. Kujutage ette kuue meetri kõrgust magamistuba, mille põhjapindala on viisteist ruutmeetrit... Tunnete seal end nagu väike sitikas šahti põhjas. Seetõttu on majas ka läbi kahe korruse avanevaid ja siserõduga kortereid.

On põline tarkus, et arhitekt lahendab oma tegevusega teiste inimeste, mitte enda probleeme, mõeldes oma tööd tehes sellele, mida inimesed vajavad ega püüa tellija vahenditega endale monumenti luua. Arhitekt üritab korrastada maailma ning luua inimeste tegevusele sobivaid raame. Siin on suur vahe, kas räägime uusehitusest või olemasoleva kohandamisest inimeste vajaduste järgi.