Mullu augustis kutsus Keskerakonna üldkogu hääletama Euroopa Liiduga liitumise vastu, väites, et sellest võidab vaid nn esimene Eesti ja kaotab teine Eesti ehk kaks kolmandikku rahvast. Teie olite «ei» eestkõneleja. Keskerakonna euroeitav otsus kehtib siiani, kuid nii partei kui teie ise pürite europarlamenti. Kas kavatsete nüüd hakata ELi seesmiselt õõnestama?

Mina ei näe siin midagi vastuolulist või sobimatut, et me kandideerime. Kui ma eelmisel aastal ütlesin, et Eestil ei ole õige astuda Euroopa Liitu, siis referendum näitas, et ligi kolmandik Eesti kodanikest arvas samamoodi.

Praegu on uus olukord, sest 67 protsenti inimestest otsustas teisiti ja toetas seisukohta, et Eesti edasine areng oleks õigem, kindlam ja parem ELi koosseisus. On selge, et kui näiteks enamus muutuks ELi toetajatest vastasteks, tuleb ka poliitikutel ümber rivistuda.

Olukord on tõesti muutunud. Keskerakonna programm ütleb nüüd, et «suur unistus kõigi jaoks avatud avardunud turvalisest, vabast ja jõukast Euroopast on tõeks pöördumas». Kas teie ise olete läinud üle ELi pooldajate leeri või olete jätkuvalt vastu?

Mina isiklikult olen jätkuvalt ELi suhtes skeptiline. Ma pidasin toona õigeks, et Eesti ei liituks seekordse laienemisringiga.

Kahjuks ei toimunud ei referendumi eel ega ka pärast seda just eriti sisukat teavitust ELiga kaasnevatest muutustest. Neid ei tea tänaseni enamik ametnikest ega ka poliitikutest, rääkimata inimestest, kelle igapäevast elu EList tulenev oluliselt mõjutama hakkab. Eesti ei tea siiani, millises suunas ELi tuumikriigid liiguvad.

Kui vanad riigid ütlevad, et see on nüüd hoopis uus Euroopa Liit, siis kahtlemata kehtestatakse seal ka uued mängureeglid. Meie aga andsime jah-sõna ilma, et me oleks teadnud, kas need mängureeglid on tegelikult meile vastuvõetavad või mitte. Ma arvan, et liiga kergelt loobuti iseseisva riigi staatusest, muutudes protsendi murdosa suuruseks jõuks.

Meil oleks tulnud teha palju soodsamaid lepinguid. Pealegi – kui me ei oleks ühinenud ja Euroopa Liit oleks ära lõppenud Läti piiril, siis oleks Eesti ikka jäänud ELi ja Venemaa vahele ja meiega oleks pidanud tahes või tahtmata arvestama.

Keskerakond läheb välja loosungiga «Meie reliikvia on vabadus!». Pärast seda, kui kontidega kast oli puruks visatud, rüüstati klooster ära ja pandi põlema. Kas seda tuleb mõista nii, et pärast Keskerakonna Euroopasse pääsemist mõisad ja kloostrid põlevad ning saksad surevad?

(Naerab) Võime ju väita, et Eesti algatas ka Nõukogude Liidu lagunemise

... ja et kui üks Savisaar algatas Nõukogude Liidu lagunemise, siis teine Savisaar algatab Euroopa Liidu lagundamise?

See oleks ilus unistus küll. Kui tõesti peaks ilmnema, et ELi ei ole enam võimalik paremaks teha, tuleb teda võib-olla tõesti lagundama hakata.

Siiski – mida te ise selle «Meie reliikvia on vabadus!» all silmas peate?

Seda võib mitmeti tõlgendada. Seda võib mõista kui toetust kaupade, teenuste ja inimeste vabale liikumisele, kuid kõik see ei ole ainult üheselt positiivne.

Omamoodi kurioosne on, et meil võib küll olla suurem vabadus näiteks piiri ületamisel, kuid kuna nüüd on liidus riike rohkem, siis tekib ka ELi kodanikele mõeldud piirikoridoris järjekord. Samas võib mitte-ELi kodanikele mõeldud piirikoridoris passiga üsna kiiresti läbi saada.

Samuti tähendab turu laienemine ka konkurentsi tihenemist, või teine näide – meie töötajad võivad hea töökoha leida mõnes teises liikmesriigis, kuid ka Eesti tööturule on oodata võõrtööliste tulekut jne.

Teisest küljest tähendab vabadus ka iga liikmesriigi õigust teha enda jaoks enamiku olulistest otsustest ikkagi rahvusriigi parlamendis. Seega – ühiselt otsustataks nii palju kui vaja ja iseseisvalt nii palju kui võimalik. See põhimõte ei tohiks ELis muutuda.

Kas jätate oma abikaasa Edgar Savisaare europarlamenti valituks osutudes siia Tallinna maha ja kolite ise Brüsselisse.

Ma ei ole veel lõplikku otsust teinud. Kandideerin mõttega, et esindada europarlamendi valimistel Keskerakonna maailmavaadet, viia see maksimaalselt valijateni ja leida sellele toetust.

Ja pärast selgub, et te olete teinud sama, mida paljud enne teid teistes erakondades – peibutuspardina parteile hääli kogunud.

Aga mis seal siis ikka nii taunimisväärset on? Valimistel võistlevad maailmavaated ja pole vahet, kes personaalselt Brüsselisse tööle asub. Valimiste korraldusest aga tuleneb, et igasuguse poliitilise loogika järgi ongi vähemalt üheksa inimest igas nimekirjas nn peibutuspardid.

Teie erakonna platvormis on üsna palju selgelt riigisisese iseloomuga küsimusi. Näiteks nõue, et muukeelsetes õppeasutustes tuleb tõhustada eesti keele õpet. Mis on sel pistmist Euroopa Parlamendi valimistega?

Seos on kindlasti olemas. Ka kõigi seniste liikmesriikide praktika kinnitab, et valimiste peamised teemad ongi seotud sisepoliitikaga. Oluline on viia iga asjast huvitatud inimeseni sõnum sellest, millist poliitikat me toetame. See ei saa olla Eestis ja Euroopas erinev.

Keskerakonna valimisplatvormis ongi kirjas need põhimõtteid, mille eest me oleme seisnud Eestis ja ega me hakka ka Euroopas muud asja ajama.

Me kaitseme Eestis näiteks eesti keele arengut ja keeleoskuse levikut, seega peame me seisma eesti keele ja rahvuskultuuri arengu eest ka Euroopas; me seisame Eestis kõigi vähemusrahvuste huvide eest, seega on see oluline meile ka Euroopa Parlamendis.

Arvate, et valijale jääks arusaamatuks, kui Keskerakonna platvorm keskenduks Euroopa ees seisvatele strateegilistele probleemidele?

Eks on erinevaid hinnanguid selle kohta, kui palju on Eestis inimesi, kes tahaksid mõelda nendes kategooriates või kellele see korda läheb. Kohtumised inimestega on näidanud, et neid huvitavad hoopis rohkem teised, neid igapäevaselt puudutavad küsimused.

Küllap otsivad parteid strateegilistele välispoliitilistele probleemidele lahendusi üheskoos, seda ei tehta valimiskampaaniate käigus.

Teie programmis on, et kõik riigid peavad kinni pidama stabiilsuspakti nõuetest. Tõlgendan ma õigesti, et Keskerakond kavatseb seista tasakaalustatud eelarve eest.

Absoluutselt. See on säästva majandamise alus. Tegelikult näitab stabiilsuspaktist kinnipidamine, kas EL on ikka võrdsete riikide liit, kellele kehtivad ühesugused nõuded ja õigused, või on tegemist topeltstandarditega.

Kui meil on tasakaalus eelarve ja me täidame muid nõudeid, on meil võimalik 2006.-2007. aastal eurole üle minna. Keskerakond avaldab aga selle üle kahtlust. Miks?

Kroonil on eestlastele ka emotsionaalne väärtus. Ühtlasi tuleb selgelt läbi analüüsida ja välja töötada see, kuidas eurole üleminekuga kaasnevaid hinnatõuse kompenseerida. Oluline on, et üleminek ei halvendaks inimeste sotsiaalset toimetulekut. Krooni kasutuselevõtul oli ju hinnatõus väga kiire.

Teie Euroopa-programmis on muretundmine 160 000 kodakondsuseta isiku pärast. Kas te loodate ELi kaudu korraldada nende olukorra muutmiseks mingeid suuniseid?

Euroopa Liit on kogu aeg muret tundnud suure kodakondsuseta inimeste aru üle Eestis. Ka Keskerakond on toetanud paindlikumat kodakondsuspoliitikat, mille järgi võtaks need inimesed Vene kodakondsuse asemel pigem Eesti kodakondsuse. See loob tervele Eestile turvalisust oluliselt juurde.

Meie peamine ettepanek on olnud sama, mille on teinud mitmed Euroopa institutsioonid – paindlikum Eesti kodakondsuspoliitika, näiteks kergemate keelenõuete kehtestamine eakatele inimestele oleks täiesti mõistetav inimlik vastutulek.

Eestis elavatel vähemusrahvustel peab olema õigus oma kultuuri ja keelt arendada. Ma ei pea silmas mitte teise riigikeele seadustamist, vaid seda, et kõik Eestis elavad inimesed end siin kodusemalt tunneksid. Keskerakond pooldab ühtsete miinimumstandardite ja inimõiguste kaitset tagavate meetmete rakendamist kõikide Euroopa Liidu riikide õigussüsteemides.

Kui kujutada ette teid ja näiteks Heimar Lenki istumas Euroopa Parlamendis ühes fraktsioonis reformierakondlaste Toomas Savi ja Signe Kiviga, ei saa aru, mis teid küll ühendab. Kas te ei ole ehk endale vale fraktsiooni valinud?

Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioonis tuntakse hoopis Keskerakonnaga suuremat lähedust kui Reformierakonnaga. Nendele on Reformierakond liiga parempoolne.

Millised on esmatähtsad tööd, mida kavatsete Euroopa Parlamendis ette võtta?

Mõjutada Eestit muutma oma maksusüsteemi euroopalikumaks ja õiglasemaks. Kavatsen töötada selle nimel, et Eestis kehtestataks astmeline tulumaks.

See ei ole europarlamendi pädevuses olev asi.

Formaalselt ei ole, sisuliselt on. Kõigis teistes liikmesriikides see ju kehtib, ja kuna EL on huvitatud sarnasest maksupoliitikast, jõuab Eesti astmelise tulumaksu seadustamiseni varem või hiljem.

Teie programmis on ju kirjas, et need valdkonnad, kus praegu on otsustamine ühehäälne, peaks see ka ühehäälseks jääma. Otsesed maksud on samuti iga riigi enda otsustada.

Seda küll, aga see ei tähenda, et üldine mõju Euroopast ei peaks panema Eesti parlamenti otsustama astmelise tulumaksu kasuks.

Me tõesti ei toeta riikidevahelist maksukonkurentsi, millest valitsus nii palju räägib. See, et Eestis tahetakse viia tulumaks 20 protsendi peale, vähendab omakorda riigieelarve tulusid, mis võimaldaks katta sotsiaalkulusid ja arendada väärikat sotsiaalpoliitikat.

Samas aga oleme me ka selle vastu, et EL muudaks oma praegust süsteemi, mille järgi riigid teevad sissemakseid kindla protsendi ulatuses oma sisemajanduse kogutoodangust.

Keskerakond ei taha mingeid uusi üleeuroopalisi makse, mis inimestelt veelgi raha ära võtaksid.

Nii et te näete Euroopa Parlamenti instrumendina, mida saab kasutada Eesti asjade susimiseks?

Aga me ju lähemegi Euroopa Parlamenti Eesti asja ajama.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3