| Nende ülesanne – seletada planeedi Maa bioloogilise mitmekesisuse mustrit – kõlab Zobeli meelest praegugi veidi suureliselt, aga edu see tõi. Nii kõrgeid eesmärke seades ei pääsenud Eestist üle ega ümber. «Miks on Saaremaa loopealsed liigirikkad, aga nõmmed vaesed?» küsib Zobel.Tänaseks on nende seletused jõudnud õpikukaante vahele. Varem oli püütud ökoloogias seletusi leida inimese tegevusest – inimene hävitab liike või soodustab mõne liigi levikut. Raha asemel idee «Ameerikas uuriti mõnda metsalagendikku väga täpselt ja kallilt ning üritati selle järgi tervet maailma seletada,» räägib Pärtel. Eestis polnud sellisteks kalliteks vaatlusteks raha. Pärtel ja Zobel kaevusid liikide tekkimise ajalukku ning seletus loopealsete kohta kõlab nende serveeringus nii. «Suur jumal ehk evolutsioon on meie regioonile tootnud liike, mis armastavad lubjarikast mulda,» ütleb Zobel. «Liigitekke tsentritest, peamiselt Väike-Aasiast ja stepivööndist, jõudsid need taimed tuule, lindude, loomade või inimeste abiga siiakanti,» lisab Zobel. Ehk siis – loopealsetele sobivaid liike oli lähikonnast võtta. Tartu ümbruse loodus on oluliselt liigivaesem, sest neisse tingimustesse sobivaid liike siin lähikonnas ei tekkinud. Professor Toomas Tammaru püüab jõuda jälile saladusele, miks on liigid looduslikus valikus välja kujunenud sellisteks, nagu nad on. «Me ei tea vägagi ilmseid asju,» ütleb ta. Tõugumudelid lindudele Kui küsimusele, miks lepatriinu ei ole autosuurune, on veel suhteliselt lihtne vastust leida – autosuurune putukas sureks ilmselt toidupuuduses nälga, – siis see, miks üks lepatriinuliik on suurem kui teine, on tänini vastuseta. Tammaru räägib katsetest, millega üritatakse jälile saada putukate suurusele: lindudele pakutakse röövikumulaa˛e ja paar päeva hiljem loetakse nokajäljed üle. Sel teel püüavad ökoloogid leida vastust küsimusele, kas linnud söövad suuri putukaid rohkem kui väikesi. Professor Olevi Kull, taime- ja loomateaduses maailma enimtsiteeritavate hulka jõudnud mees, oli osaline NASA kliimamudeli väljatöötamises. See võtab arvesse ka taimede fotosünteesi, mille kallal Kull on aastaid pead murdnud. Praegu otsib professor Kull vastust küsimusele, mis muutub, kui süsihappegaasi kontsentratsioon Maa atmosfääris jätkab tõusmist.
|
Nooruse uljus võis olla põhjus, miks praegu Tartu
Ülikoolis professoriametit pidavad Martin Zobel ja Meelis Pärtel julgesid 1990.
aastate algul ette võtta terve planeedi Maa. 
Vanemad uudised
