Muuseumiinimesena oleksin soovinud kuulda hoopis: milliste huvitavate museaalidega on teie muuseumi fond täienenud, milliseid uusi näitusi teete, millised uued trükised on ilmunud, milliseid huvitavaid programme te külastajatele pakute, ning alles seejärel seda, kui palju te suudate omi ettevõtmisi enda tuludest katta.

Ants Leemetsa jaoks on esimene eesmärk raha teenimine, enamikul ülejäänud muuseumitöötajatest on see muuseumi kui institutsiooni mõistmine – võimalus tagasi pöörduda möödaniku saladustesse, ajastu hinge, tunnetada teistsuguse elu ilu ja mõtestatust ning soovi mõtestada seda kõike 21. sajandi inimesele.

Ma ei väida, et raha ei ole selle institutsiooni funktsioneerimiseks vaja. Seda teavad kõik muuseumitöötajad ning keegi meist ei põlga selle teenimise vajadust, küll aga põlatakse selle tegevuse fetišeerimist.

Hea hariduse asutus

Muuseum on ju haridusasutus, ning seejuures hea hariduse andmise asutus. Heal teadusliku töö tasemel sünnib hea ekspositsioon, mis on aluseks heale haridustööle.

Ekspositsioon on see, millega puutub kokku iga muuseumikülastaja.

Seepärast tehkem rohkem häid ekspositsioone, kuid ärgem tehkem Eesti muuseumidest odaval tingel-tangelil põhinevaid disneyland’e, nimetades neid kõlavalt atraktiivseteks muuseumideks.

Sihtasutus Lääne-Virumaa Muuseumid võib uhke olla Rakvere linnusele, mis annab suurepärase võimaluse tutvustada Eesti ajalugu Liivi sõjani, ning selleteemalist huvitavat informatsiooni sealt ka saab. Aga kas seal peab ikka olema diletantlik õuduste ruum?

Rahaallikad

Nüüd olemegi jõudnud küsimuseni, mille pealt siis muuseum teenib?

Lääne-Virumaa Muuseumidel on selleks kaks põhilist objekti – Rakvere linnus ja Palmse mõis. Rakverel on vedanud – on säilinud ja osaliselt restaureeritud linnus ning Eesti riik on neile tasuta üle andnud Palmse mõisa (kaasavarana veel Printalli trükikoda Tallinnas).

Nii et ole hea mees ja teeni, ja te teenitegi. Suured tulud toovad alati enesega kaasa suured kulud, sest kõik, mida rohkelt kasutatakse, kulub. Kas tulud ja kulud on ikka võrdsed?

Ärgem tehkem etteheiteid kõigile riigi eelarvest rahastatavatele muuseumidele, et ei teenita piisavalt, lähenegem igale muuseumile eraldi.

Mitte kõigil ei ole häärbereid ja linnuseid, kõigi muuseumide hooned ei võimalda tuua kohale ka väga ligitõmbavaid näitusi, kuid kõik Eesti muuseumid on osa meie rahvuskultuurist, nad tunnetavad seda ja täidavad oma osa missioonitundega.

Kui 2001. aastal avati taas Tartu Linnamuuseum uues renoveeritud hoones, linna aadlielamus, siis kaalusime, millised piletihinnad kehtestada. Jõudsime järeldusele, et Tartu koolilapsed peaksid saama külastada meie muuseumi tasuta. Miks?

Linn andis raha ehituseks. Kust linn selle raha sai? Eks ikka Tartu maksumaksjailt.

Ja nüüd oli volikogul ja linnavalitsusel võimalus näidata oma hoolivust Tartu kasvava põlvkonna vastu, ja ta tegi seda.

Kui koolipoisil või -tüdrukul on tarvis vastust küsimusele Tartu ajaloost, siis võib ta julgelt kuuel päeval nädalas uksest sisse astuda, sellest hoolimata, kas tal on raha taskus, ning töötada ekspositsioonis, tunda rõõmu teadmiste omandamisest ja ilusast keskkonnast.

Jah, meil jääb kena summa teenimata, kuid me oleme kasvatanud tartlasi, oma linna noori kodanikke. Ja uskuge – see tunne väärib küünlaid! Rõhutan veel kord – ma ei eita turundust.

Sellealaseid teadmisi on vaja, isegi väga ning Eesti Muuseumiühing on ka vastavasisulisi koolitusi teinud. Viimati tegi koolituse Kumu – aitäh Sirje Helmele.

Erinevad muuseumid

Katse panna võrdusmärki Kumu ja maakonnamuuseumide vahele ei ole õiglane. Lihtsalt Tallinnas on rohkem elanikke kui ühes või teises maakonnas ja pealinnas käib ka rohkem turiste. Kuid ka kaugemates Eestimaa nurkades tegeldakse hoolikalt turunduse küsimustega.

Värska Setu Talumuuseumi tsäimaja on selle muuseumi turunduslik ettevõtmine, turistlik atraktsioon. Kuid turistlik atraktsioon ja muuseum ei ole identsed mõisted. Nad võivad mahtuda ühele territooriumile, kuid neisse tuleb erinevalt suhtuda.

Kas ja kuidas peab riik muuseumi kui institutsiooni toetama?

Riik peab toetama neid institutsioone, kes tunnetavad oma missiooni, mis muuseumi puhul on rahvusvaheliselt paika pandud ning mis räägib muuseumist kui kultuuripärandit koguvast, säilitavast, uurivast, eksponeerivast asutusest ja kes suudavad oma missiooni kanda. Ja seda missiooni suudavad Eesti muuseumid kanda.

20. sajandi ühe suurema museoloogi Kenneth Hudsoni määratlusel on tänapäeva muuseum muutuv ja arenev institutsioon, kes aktiivselt sekkub ühiskondlikku ellu, kuid alati jääb selles tegevuses ausaks ja õilsaks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5