Kujutlegem juuksekarva otsas rippumas pooltteist tuhandet raadiot. See on juba olemas.

Samal teemal: Eesti teadus: parem kui Lätis, aga maailmas kehv keskmik Juhtkiri: Vilets keskmik Teadlased võtsid sihikule terve planeedi

Aga paberõhuke teler, mille saaks tapeedina seinale rullida? Vara veel.

Tartus Tähe tänava õppehoone neljanda korruse toas müriseb üks masin. Numbrid punasel tablool tiksuvad üles ja alla. See on Eesti materjaliteaduse kõige tähtsam koht – kiletehnoloogia labor. Ainult et kasvuhoonekilega ei tehta selles ruumis vähimatki tegemist.

Siin ruumis tehtu on viinud Eesti materjaliteaduse maailma tippu. Nimed Jaan Aarik, Aleks Aidla, Kaupo Kukli, Väino Sammelselg ja Teet Uustare kuuluvad maailma enimtsiteeritumate materjaliteadlaste hulka.

Sõjatööstusest hoog sisse

Professor Väino Sammelselg ütleb, et aatomkihtsadestamiselabori uksest võib ilma häbenemata sisse lasta ükskõik millise selle eriala maailma tipptegija. Häbeneda pole midagi, kuigi enamik aparatuuri pärineb veel Vene ajast. 1999–2003 tegi neli Uppsala ülikooli doktoranti lõviosa oma tööde tehnoloogilisest osast Tartu laboris.

1980. aastatel täideti Tartus Arved-Aleksander Tammiku juhtimisel pooljuhtide ja elektroluminestsentsi laboris Vene sõjatööstuse tellimusi. Tehased, millest oli avalik üksnes postkasti number, soovisid Tartu teadlastelt abi luminestsentsekraanide tegemisel.

Sellest ajast on pärit professor Karl-Samuel Rebase hüüdlause: «Paneme televiisori tikutoosi!»

Teadur Jaan Aarik ütleb, et elektroluminestsentsi uuringud õnnestus õigel ajal kõrvale heita. Edasi mindi aatomkihtsadestusega, milles 1990. aastate keskpaigaks oli Tartu kiletehnolooga töörühmal ette näidata tulemusi, millest maailm hakkas laiemalt kõnelema alles sajandivahetuse paiku.

«Umbes viisteist aastat olime ajast ees,» usub Sammelselg.

Tänaseks on selge, et aatomihtsadestustehnoloogiata elektroonikatööstus pärast 2007. aastat enam areneda ei saa.

Tung väiksuse suunas on viinud selleni, et seni protsessorites ja muutmäludes laialt kasutatud ränioksiididega enam jätkata ei saa, üliõhukestest kihtidest hakkab vool läbi minema. Tuleb leida uusi metalle.

Tartus on tehtud mõne aatomikihi paksusi metalloksiidi kilesid, lisaks on Jaan Aariku ja Kaupo Kukli eesvõttel leitud meetod, kuidas sadestamist ülitäpselt, veerandi aatomikihi täpsusega kontrollida.

Mürisevas masinas valmivad metallikiled ei pea olema mitte ainult üliõhukesed, vaid ka ülitäpse struktuuriga. Selle kontrollimiseks sõidetakse vahel Lundi ülikooli sünkrotronkiirguse keskusse, sest Eestis vastavat tehnikat pole.

Kõvakettad ajalukku

«Teaduses peab olema õnne,» märgib Aarik. Neil oli – kasvatasid õigeid aineid ja kasutasid meetodit, mis algul oli mõeldud teiseks otstarbeks, kuid imekombel sobis ka kiletehnoloogias.

Kilede peamine rakendus on mikroelektroonikas. «Umbes pool aastat tagasi käis läbi uudis, et on võetud kasutusele mälukiip, mis tarbib senisest kaks korda vähem voolu. Mul on kuri kahtlus, et siin on kasutatud aatomkihtsadestustehnoloogiat,» märgib Aarik.

Sammelselg toob teise näite – tulevikus saab arvuti ilmselt läbi ilma kõvakettata, sest mälupulki on uute materjalide abil võimalik teha nii suuri, et kõvaketta järele pole tarvidust.

Aarik osaleb Tartu Ülikooli füüsikainstituudi ja Korea elektroonikahiiu Samsung ühistöös – Tartu teadlased püüavad leida uut materjali, mis võimaldaks plasmateleri muuta töökindlamaks ning vähem voolu tarbivaks.

«Praegu pole näha, et aatomkihtsadestus seal kasutust võiks leida,» jääb Aarik tagasihoidlikuks. «Ära iial ütle iial,» sekkub Sammelselg.

Huviliste puuduse üle, kes kiletehnoloogia saavutusi tahaksid kasutama hakata, Aarik ei kurda.

Ainus, mida Tartus ei ole, on korralik analüütiliste võimalustega elektronmikroskoop. Seetõttu sõidetakse Tartust, metalliproovid kaasas, Lundi ülikooli laborisse uurima. Iga sellise käiguga satub osa väärtuslikust oskusteabest lihtsalt niisama rootslaste kätte.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.85