| Heliloojate rostrumil auhinnatud «à traversi» kõrval tõid Voces Musicalesi muusikud ja kammerkoor dirigent Risto Joosti juhatusel publiku ette Pascal Quignardi tekstile kirjutatud «Salajase elu», 1990 valminud «Phainomenoni», rabi Shalom Shabazi tekstide vaimust kantud «Reyah hadas ’ala» ning esiettekandena 1992 kirjutatud «Exoduse» ning 2006 valminud «vaikused/pisarad» sopranile ja oboele. Seosed hetkede vahel«Mind köidavad sellised asjad nagu tõusmise ja langemise kiirus. Või kasvamine. Orgaanilised protsessid. Mingisugusel fraasi tasandil, kui meloodia tõuseb või langeb, on samamoodi; sa võid minna selles rütmis, nagu meie asi füüsilises keskkonnas toimub. Nii nagu viskaksid midagi õhku, et siis jälgida, kuidas see kukub. Aga liikumist võib kiirendada, nagu filmis; kuskil peatuda, hoida kinni,» on Helena Tulve ise ühes intervjuus rääkinud. «Mulle pakub huvi seos kahe hetke vahel. Seda ei saagi teistmoodi vaadelda kui mingi protsessi ehitamisena.» Energiad teadagi ei kao, vaid transformeeruvad. Tulve teab ja tõlgib, ühest keelest teise; ühest olekust teise. Ta terav analüütiline meel vaatleb, ehitab ja ühendab ning selle tulemusena sünnib üks peenekoeline, sügavuti viimistletud heliilm. Helilooja Märt-Matis Lille hinnangul tõi autorikontsert selgelt välja Tulve helikeele eripära. «Tema loomingu kõige tugevamateks külgedeks on kõlatundlikkus ning sügavuti minek kõlanähtustesse – tihtipeale tundub, et just sellest võibki kogu lugu välja kasvada,» kõneleb Lill. «Helena loomingu väga tugevaks isikupäraseks jooneks on ka vokaalsus, meloodilisus. Teda on mõjutanud gregooriuse laul ning seda on ka kuulda – see on voolav ja meloodiline muusika. Teisalt tuleb gregooriuse lauluga sisse teatav arhailine joon; uus ja vana on väga ilusti sünteesitud.» Aeg jäi seisma Kuigi absoluutse vormiselguse poole püüdlevale Märt-Matis Lillele ei tundu Helena Tulve vormilahendused ehk alati kõige veenvamad, mõistab ta siiski Tulve orgaanilist esteetikat. «Autorikontserdil kõlanud «vaikused/pisarad» esiettekanne viis aga mind täielikult endaga kaasa – tekkis tunne, et see teos võinuks kesta ükskõik kui kaua; aeg justkui kadus täiesti,» kõneleb Lill. «Teos tabas improvisatsioonilise vabaduse väga sügavat olemust ning samas oli väga hea punase niidina läbiv klaasi heli, mis kogu asja ilusaks tervikuks ühendas. Täiesti vapustav lugu, minu jaoks üks suurimaid festivalielamusi.»
Kontsert
Helena Tulve
autorikontsert
29. märtsil Tallinna metodisti
kirikus
|
Reedel lõppenud Eesti muusika päevade üheks tipphetkeks
jääb kahtlemata Helena Tulve autorikontsert. 
Vanemad uudised
