Usun, et kolleegidele on hiljuti teile antud riiklik kultuurpreemia ja sellega kaasnenud kopsakas summa üsna palju kõneainet pakkunud. Mis tähendus sel teie enda jaoks on?

On preemiarahale juba rakendus leitud? Ärge nüüd palun öelge, et parandate sellega katust.

Muidugi parandan! Mul on Nõmmel juba minu vanavanematele kuulunud väike maja ja selle katus on nii kõmmeldunud, et pean midagi kiirelt ette võtma. Üks kunstihuviline tuttav juba ütles, et näe, ise nii tuntud inimene ja elab sellises sammaldunud majas!

Sellest armastusest töö vastu rääkides: on see tulnud läbi valu ja vaeva või on see pigem helge ja kosutav armastus?

Minu puhul on tegu helge ja kosutava noorpõlvearmastusega. Mul vedas ka töökohaga – sain kunstimuuseumi tööle juba tudengina. Mul on tõesti vedanud, sest minu selja taga on Eesti kunstimuuseum, töötan Tallinnas ja see, mida ma teen, on kõigile kättesaadav. Sõnaga: mul on palju kergem kui mõnel väikemuuseumi inimesel kusagil maakonnas.

Muide, kas te ise muuseume armastate?

Väga, eriti just väikesi muuseume! Kuid muuseum ei ole rahvamaja, kus massid peavad vahetpidamata sisse-välja voorima.

See on hoidmise ja kogumise paik, mis ei tähenda, et inimestega tööd ei tuleks teha. Kuid selleks et oleks, mida jagada, tuleb ka muuseumil end vahepeal laadida.

Kust teie enda viimased suurimad vaimustusehetked pärinevad: kunstisaalist, raamatukogust, arhiivist?

Võin tuua näiteid kõikide kohta. Viimane oli aga vendade Raudade näitust ette valmistades. Nägin esmakordselt mitmeid perekonna erakogus olevaid töid ning kuigi olin juba ammu just Paul Rauda kui maalijasse natukene armunud, oli niisugusel hulgal ilusate tööde nägemine siiski midagi erilist.

Möödunud aastal oli näitus, kus oli väljas Soome helilooja Juhani Komulaineni Eduard Wiiralti erakogu, mille ta oli mõned aastad tagasi ostnud Pariisi oksjonilt. Ka selle koguga kokkupuutumine oli väga suur elamus.

Mul on aga kahju, et enamik unikaalseid materjale on võetud mikrofilmidele ja neid ei saa otse lapata, kuid just see viib su kõige vahetumalt möödunud aegadesse.

Möödunud aegadest rääkides – millisena meenub teile toonane Nõmme ja vanematekodu?

Olen üksik laps, minu vanemad olid juristid. Ema, kes on praegu 88-aastane, on terve elu olnud hea ilumeelega. Ta mängis hästi klaverit ja õhutas mindki, kuid minul polnud ei annet ega õiget viitsimist.

Kuid ma armastan muusikat väga ja mul on suur plaadikogu. Kodus musitseerimine oli tol ajal, kui mina laps olin, väga tavaline, ja Nõmmel ringi jalutades võis tihti kuulda lahtistest akendest kostvat muusikat.

Küllap polnud teil nõmmekana pääsu ka sporditegemisest?

Siiski, aktiivset koolisporti pole ma harrastanud ja kehaline kasvatus on alati olnud mu nõrk koht, nagu ka käsitöö. Aga mängisime tihti rahvastepalli, luurekat ning suusatatud ja uisutatud sai ka väga palju.

Nööbid ikka ette õmblete, küpsetada armastate?

Nööbid saan ette, aga peen näputöö mulle ei istu. Küpsetan küll, eriti suvisel ajal. Aga kui on tihedam tööperiood, ega siis ei jõua, energiat tuleb olulisemate asjade jaoks hoida.

Teid peetakse küll väga töökaks, kuid mitte töönarkomaaniks – vastab see tõele?

Teate, vaimse tööga ei saa endale liiga teha. Ma saan aru, et kraavikaevamise või metsatööga võib endale liiga teha, aga vaimse tööga küll mitte. Aga alaväärsuskompleksi ma tõesti ei põe, kuigi eks ma tea hästi ka oma puudusi.

Suudate te enda üle naerda?

Kahtlemata! Aga ma ei armasta enam nii väga eneseanalüüsiga tegeleda.

Noores eas pidasin päevikuid, kuid viskasin need siiski minema. Vaadake, ma tean kunstiuurijana, mis nendega saab, kui mind enam ei ole. Kuigi – ega sealt midagi erilist välja poleks tulnud.

Nõrkused? Vaibumatu kirg raamatute ja muuseumijuhtide vastu, kulutan sellele hirmsasti raha!

Kas selleks et oma raamatukirge rahuldada, jätkategi vapralt tööpostil?

(Naerab.) Ei, kindlasti mitte.

Pensioni saan tõepoolest, kuid ma ei taha veel ära minna. Ootan, kuni vile käib. Minu arvates on veel nii palju vaja ära teha.

Missugused tegemata tööd teil veel südamel kipitavad?

Mina tunnen paljude kunstnike ees võlatunnet, pean nendega tegelema.

Üks nendest on Wiiralt, kuid neid eesti kunstnikke, kelle pärandi uurimine sõna otseses mõttes appi karjub, on palju.

Sel aastal on plaanis mitu ettekannet lõplikult vormistada. Esinen nendega mitmel pool, ühega peagi Peterburi kunstiakadeemias.

Teie vene keelt peetakse väga heaks, mitmes keeles te üldse loete?

Põhiliselt vene, saksa, inglise, prantsuse ja soome, kuid olen ostnud ka itaaliakeelseid raamatuid, sest vahepeal hakkasin sellest keelest juba üht-teist taipama. Meil ilmub ka palju häid tõlkeraamatuid.

Ajaviitekirjandust pole ma kunagi armastanud.

On teil ka kodus mõne väga armastatud eesti kunstniku töid?

Wiiralti «Virvet» mul küll voodi kohal ei ripu, kuid seal ripub Nikolai Kormašovi maal minust.

Mulle on palju kunsti kingitud, kuid kord ei pidanud ma vastu ja ostsin Peeter Ulase joonistuse Kallaste koobastest, see on mulle kuidagi eriti lähedane ja armas.

Mis plaanid teil sünnipäevaks on?

Eriti suureks ma sünnipäevaliste ringi ei paisuta, sest mul pole kodus nii palju toole, et kõiki korraga vastu võtta. Ja kui seltskond läheb liiga suureks, ei saa ka kõigiga korralikult rääkida. Osa koosistumisi on juba olnud, osa ootab ees.

Mai Levin

• Kunstiajaloolane ja -kriitik

• Sündinud 9. märstil 1942 Tallinnas

• Lõpetanud Tallinna 10. keskkooli; Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna

• Alates 1961. aastast töötanud erinevatel ametikohtadel Eesti kunstimuuseumis

• Kirjutanud hulgaliselt teaduslikke uurimusi, artikleid ja ülevaateid, uurinud põhjalikult Eduard Wiiralti loomingut ja kureerinud hulgaliselt näitusi

------------------------------------------------------------

Arvamus

Tiina Abel, kolleeg kunstimuuseumist:

Mai – olen seda ennegi öelnud – on humanist par excellence (jumala armust – toim). Erakordne anne, eruditsioon, tundlikkus ja väärikus põimuvad temas jõuliseks tervikuks.

Mai kirjutab ja kõneleb imetlusväärselt lihtsalt, loomulikult. Kunstist selgelt ning elegantselt, inimestest vaimukalt ja ülendavalt. Kõiki ta eneseavaldusi juhib mõistmine, mitte retoorilised arabeskid.

Mai ei ole üheski oma tegemises pindmise mullakihi kobestaja, vaid sügavkündja.

Süvenenud ja kultuurse arutlejana arendab ta mõtteliinid lõpuni, ületab vastuolud, leiab tulemuse esitamiseks täpseima väljenduse, loob kõigutamatu terviku.

Tõnu Maarand, skulptor, klassivend ja hea sõber:

Me pole mitte ainult klassikaaslased, vaid lausa pinginaabrid. Mai on väga rõõmsameelne ja väga optimistlik; nii kaua kui mina teda tunnen, on ta kogu aeg selline olnud.

Saame suurepäraselt läbi ja kui kokku trehvame, jõuame vaid paar sõna vahetada, kui juba naerame.

Maid on kogu aeg kunstivärk huvitanud ja me sõprus kujunes samuti sellel pinnal, kuigi see kõik oli toona ebateadlik.

Ta on pehme ja mõnusa loomuga, temaga olla on väga tore.