Istume mõnusal kevadõhtul kolmekesi Niguliste tänava hubases vinoteegis, mekime punast veini ja katsume hakkama saada lauale toodud söödavate ja «mittesöödavate» peente Prantsuse juustudega. Järjekordne Jazzkaar on just käima lükatud ja alles mõni päev tagasi kõlasid Kadrioru kunstimuuseumi saalis taas Villu ja Tiidu lummavad Põhjala viisid.

«See kõik on niivõrd ebahuvitav, et lihtsalt õudne!» kostab Tiit vastuseks küsimusele, kus ja kuidas nad Villuga n-ö teineteist leidsid. Tõsi, see pole ühele jutuajamisele eriti lootusrikas algus, kuid õnneks ajakirjanikku nii kergekaalulise väitega ei hirmuta.

Kuidas Võru ja Hellamaa kokku said. Tegelikult on nende kahe lugu kõike muud kui ebahuvitav, ja põnevaks kiskus asi juba aastakümneid tagasi, kui Tiit ema käekõrval Võru lastemuusikakooli uksest sisse astus. Õpetajad sokutasid seitsmeaastasele hapra olemisega poisile ette ühe pilli teise järel, lootes, et ta jätab oma akordionist jorutamise ja valib mõne «mõistlikuma» ja kergema kaaluga instrumendi – viiuli näiteks. Poiss aga ei raatsinud oma unistusele selga keerata ja kuulanud ära õpetajate viiuliülistused, pobises pilku kinganinadelt tõstmata, et tema tahab ikka seda OMA pilli. Ta sai selle.

Peaaegu samal ajal üritas Villu Muhumaal klarnetiga sõprust sobitada ja nuias emalt pealinnaluba, et Ohvitseride Majja jazzilegendi Oscar Petersoni kuulama minna. Kui Tiit sai Võrus oma tahtmise, siis Villu jäi Muhus esialgu emale alla.

Mitte küll päris kahemehe-, aga action ikkagi läks lahti siis, kui Villu ja Tiit tudengitena konservatooriumis kokku said. Ei seganud seegi, et Tiit seal akordioni eriala puudumisel hoopis koorijuhtimist õppis, oma pilli vinnas ta jazzipäevadeks ikkagi uljalt rinnale.

Kuigi muusikud vahetavad pille haruharva, jättis muusikakeskkooli lõpetanud Villu konservatooriumi astudes klarneti kus seda ja teist ning leidis endale uue armastuse – iluduse saksofoni. Viimasega aga ei kõlba ju niisama törtsutada – tuli ikka midagi «tõelist ja suursugust» mängida. Ja mis see muu sai olla kui jazz, aga paraku ei õpetatud ega mängitud seda kusagil!

Nii panidki ärksamad tudengid 1981. aastal pead kokku ja puhusid hinge sisse esimesele Tudengijazzile. Muusikakeskkooli saali kogunenud fännid oli lausvaimustuses ja feeling enneolematu. See oli nagu PÄRIS JAZZ!

Tiit, kes alles konservatooriumis esimest korda ehtsat akordionile kirjutatud jazzinooti nägi, hoiab tänini alles koltunud ajaleheväljalõiget, milles muusikakriitik Sirje Normet hämmeldusega tõdeb: midagi niisugust pole enne olnud!

Siiski ei astunud Villu ja Tiit festivalil koos lavale, kuigi esialgu oli niiviisi plaanitud. Villu pidi mängima trios bassi, mitte saksofoni. Praeguseks oma saksofoniga lausa ühte kasvanud Villu muigab leebelt ja nendib, et kuigi tahtmist oli tal hullumoodi, nappis oskusi, ja nii ei saanudki asjaga hakkama. Kuna saksofoni ja akordioni – kaht vägagi erinevat pilli – toona keegi veel kokku panna ei söandanud (ei tulnud selle pealegi!), tuli Villul lõpuks oma saksofon kätte võtta. Mis sest, et põlv pretensioonika pilli ees veel üksjagu värises. Publik seda ei teadnud ja andis kõik eksimused armulikult andeks.

Vabad ja (peaaegu) õnnelikud. Kohe pärast konservatooriumi lõpetamist kumbki neist kohe vabakutseliseks ei saanud, kuigi Tiit teenis juba viiendal kursusel esinemistega nii palju, et tema enda sõnul tundub see praegugi «lausa metsik». Raha tuli töötamisest Kirovi kalurikolhoosi rahvamuusikaorkestri dirigendina, muusikaõpetajana, Viru 22. korruse salong-orkestri pillimehena ja haltuuramängudest...

Villu jutu järgi oli temal kõik vastupidi – kogu aeg on ta pigem vaene kui rikas olnud, kuigi kurtmiseks pole ka otseselt põhjust. Kohe pärast konservatooriumi klassikalise saksofonisti eriala lõpetamist läks ta Otsa-kooli õpetajaks ning püüdis tegevmuusikuna kuidagi jazzile lähemale jõuda. Avicenna, Saxappeal Band, sümfooniaorkestrid ja Tallinna Saksofonikvartett võtsid palju aega ja kippusid killustama ning hinges kipitas tunne, et see päris õige asi on ikka veel puudu. Vuhkis siis Villu mõned korrad lootusrikkalt Moskva vahet käia, mängis sealse konservatooriumi Valges saalis tähtsatele õppejõududele ette, sai kiita ning kukkus lõpuks kolinal NLKP ajaloo eksamil läbi. Pärast kaht luhtunud katset oli Moskvaga asi lõplikult ühel pool.

Aga repertuaari oli vähe, Tallinn väike ja kogu aeg vasardas peas küsimus: mida edasi teha. Mida rohkem Villu elu üle järele mõtles, seda rohkem hakkas kummitama tunne, et polegi nagu midagi teha... ja nii need aastad läksid, kuni Tiidu loodud Swing Band nad taas kokku viis.

Veel enne Buenos Airest ja Havaid. Enne seda olid Pariis ja Fääri saared, millest tegelikult kõik algas. Nagu palju kordi varem, rääkisid Villu ja Tiit ka enne Eduard Viiralti õhtut Pariisis kõigest muust kui sellest, mida mängida. Kumbki ei võtnud enda kanda «pattu», et oleks esimesena juttu alustanud. Üks oli aga sõnadetagi selge – Viiralti tööde kõrvale jazzi legendlood ei passi, peab olema midagi muud. Midagi üdini oma, põhjamaist. Läksid siis mehed publiku ette ja hakkasid arendama rahvaviisi «Viire takka».

Ning just niiviisi, otsekui kobamisi, oligi uue ja täiesti oma tee algus üles leitud. «Põhjala saarte hääled» hakkasid kuju võtma ning suve lõpul pakiti kohvrid ja lennati Fääridele. Naastes valmis stuudios ühe hingetõmbega esimene plaat.

Ja nii juhtuski, et ühel 1998. aasta oktoobriõhtul kirjutas Lennart Meri Kadriorus read Põhjala Vahemerest ja kahest mehest, kes selle saartelt viise nopivad. Ilmselt on see kogu maailmas seni ainus plaat, mille riigi president on isiklike kaassõnadega teele saatnud. Teise hingetõmbega tehtud Põhjala-plaat anti välja juba armsaks saanud Fääridel neli aastat hiljem. Üks tee oli läbi käidud ja uue otsingul sõideti Buenos Airesesse, sealt edasi Havaile ja sealt .... kes teab...

Sõnad on muusikas liigsed. Kuid esimese plaadiga koos oli sündinud midagi veelgi olulisemat – täielik teineteisemõistmine ja üks hingamine. «Võime laval teineteisele otsa vaatamata mõne loo ära jätta, ilma et kuulaja sellest aru saaks, sest me ei vaja sõnu,» ütlevad mehed, keda ei pane teineteise peale urisema ka kolm nädalat hotellitoa jagamist. Vastupidi – kui väga ära tüütab, võetakse kott (jälle koos, muidugi) üle õla ja lennukile! Lihtsalt selleks, et hingata ja uut energiat koguda. Ja siis istuvad nad kusagil mõnusas tänavakohvikus, jälgivad elu ja inimesi ja lihtsalt räägivad. Kõigest. Just nii, kodust kaugel, lisavad nad oma niigi täiuslikkuseni lihvitud teineteisemõistmisele veel ühe puuduva killu. Killu, milleta muusikas imed mitte kunagi ei sünni.

«Andke mulle mu publik, las ma mängin talle ja räägin temaga – olen kindel, et me mõistame teineteist. Andke vaid aega, iga publikuga on võimalik sõbraks saada,» ütleb Villu, kui vein ja juust on otsa saanud ja kelner küünlad süütab.

Tõepoolest, kellele ei meeldiks, kui temaga läbi muusika kõneldakse...

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.64