Raimo Poom kirjutas Eesti Päevalehes loo sellest, kuidas välismeedia irvitavat Eesti üle võitluses küberkurjamitega (EPL, 30.01). Poomi argumentideks on kriitilised lood tehnoloogiaajakirjas Wired ja Briti päevalehes The Guardian.
Paanikaosakond jahvatas edasi – nüüd olla välismaa kommentaatorite hambus ka Eesti eurolaul «Leto svet», mis polevat üldse naljakas.
Appi! Maailm naerab Eesti üle täiega. Kuhu jääb meie vastulöök? Eesti maine on ju ohus. Võtaks korra hoo maha ja vaataks asjale otsa. Kaks kriitilist artiklit kübersõja kohta on siis üldistatav tervele välismeediale? Samal ajal The Guardiani ja Wired’iga on ilmunud hulgaliselt positiivseid artikleid Eesti kohta. Kas saame teha pealkirja: Välismeedia ülistab Eestit? Ei, sellist pealkirja me ei tee. Sest meile omase rahvusliku masohhismiga peame näitama, kui halb on elu Eestis, kasutades selleks välismeediat.
«Sestap ei peegeldagi meie välispoliitika edukust enam ammu ajaleherubriik «Teised meist». Sel juhul poleks meil mitte loov, vaid reaktiivne välispoliitika,» ütles oma Tartu rahu aastapäeva kõnes president Toomas Hendrik Ilves. Paraku töötab «Teised meist» täie auruga. Kui ka nüüd peaks näiteks ilmuma Eesti eurolaulust 19 positiivset ja üks negatiivne lugu välismeediast, nopitaks kohe üles see negatiivne ja nenditakse, et oleme ikka õnnetud küll.
Just nagu oleks välismeedia juhitav. «Kõige hullem: Eesti seisukohta pole jälle mitte kuskil näha, sest rahvusvahelist meediatööd lihtsalt ei tehta,» kirjutab Poom. Kust ta seda teab?
Igasugused vastused lihtsalt ei teki trükki üleöö. Nii näiteks pidi Eesti suursaadik Ühendkuningriigis Margus Laidre ootama väga kaua ja seda pärast pikki läbirääkimisi, et avaldada The Guardianis oma vastus Vene riigiduuma väliskomitee esimehele Konstantin Kossatšovile.
Mingis mõttes peaks ju Eesti avalikkusel olema välismeedia suhtes paks nahk. Kõik see, mis tuleb Vene meediakanalitest, ei pane meid enam ammu erutuma. Võib-olla natuke pahandab, aga teame, et seda müra ei saa tõsiselt võtta. Miks ikkagi säärane närvitsemine lääne meedia pärast?
USA ei saaks sellise malli järgi üldse elada. Ilmselt ilmub päevas tuhandeid USAd kritiseerivaid artikleid ja kindlasti võtavad USA võimud neist midagi ka arvesse. Ent poliitikat aetakse ikkagi sellest lähtuvalt, mis on õige oma rahva seisukohalt, mitte sellest lähtuvalt, milline võiks olla mingi ajaleheartikli pealkiri. Paanikaks pole põhjust, ajame oma asja edasi.
