Ma saan aru, et küsimisele, miks tükk Draamateatris ära jäi, ei ole võimalik vastata?

Samal teemal: Baskin poliitikutest

VIIMASED KOMMENTAARID käbikuningas Rahu tänav on olnud üks minu  suurimaist filmielamustest  Eesti filme vaadates. Nii  ausalt pole keegi ... Teised kommentaarid

Päris üheselt ilmselt ei ole. Aga mina ei ole vastaja. Sellele peab vastama see, kelle pärast ta ära jäi.

Kelle pärast jäi – direktori, peanäitejuhi, nõukogu esimehe?

Meil oli ta veel selle hooaja alguses Sirbis ilmunud hooaja plaanides sees. Ma ei tea. Kui ma teaks, siis ma ütleks. Need on nii sogased olnud

Aga kuidas tundub?

Eks nad kolmekesi ju teevad neid otsuseid. Mõnes mõttes. Kes kaudsemalt, kes vähem Aga peanäitejuht on teatris see inimene, kes vastutab repertuaariplaanide eest. Oma kontrahte teen ma ju temaga – pärast vormistamiseks läheb alles direktori juures.

Juriidiliselt jäi eelleping tegemata. Aga see on see tänapäeva mentaliteet – ise oled loll. Hää küll, eks ma siis olen loll.

Mis need sogased põhjendused ikkagi lause-lauselt olid?

Mulle ei ole öeldud konkreetset vastust. Selles see jama ongi. Ma ju ütleks edasi, kui oleks öeldud.

On räägitud rahast, on räägitud, et suur koosseis, on räägitud liiga suurtest riskidest. Kõlvatust konkurentsist ei räägi keegi, otsesõnu.

Mis mõttes kõlvatust konkurentsist?

No mis mõttes. Kõlvatu konkurents on kõlvatu konkurents. No võibolla ei tahetud, et ma lavastaks seal majas.

Kuidas saab üleöö niimoodi juhtuda?

Te küsite vale inimese käest. Täiesti vale inimese käest. No kuidas saavad asjad juhtuda? Nii saavadki!

Ma ei suuda, ma ei taha uskuda, et Ita Everi jaoks ei leitud raha. See on nonsenss ju.

Mina ei suuda turunduslikult seda uskuda, et Ita Everi juubelitükki pole võimalik müüa. Olgu seal 3 või 30 näitlejat.

Absoluutselt. Nii et majandusliku taha ei saa siin pugeda. Järelikult on mingid teised põhjused. Kuigi juhuslikult oli sel ajal tekkinud pooleteisemiljoniline võlg Draamateatrile.

See filmirida, ideest teostuseni on käinud üsna äkki. Viis kuud. Novembri alguses sai idee välja käidud ja aprilli alguses on ta ekraanil. Peab olema.

Võttepäevi on

Võttepäevi on 20. Ja siis pildimontaaži kaks nädalat ja helimontaaži teist samapalju. Pluss muusikakirjutus. Postproduktsioon kokku viis nädalat.

Kiireks ei lähe?

Ikka läheb.

Ma vaatasin «Libahundi needust». Iseenesest hea film, aga ilmselgete kiirustamismärki-dega.

Ainus võimalus sellest üle saada, on teha korralikum kodutöö ja täpsem ettevalmistus. Siis on ohud väiksemad.

Pooleteisetunnist mängufilmi tehakse tänapäeval 40 võttepäevaga. Me teeme poole vähemaga. Ja eelarves on ka üks null vähem.

Kahe milliga?

Jah.

Ja kuidas eelarve jaguneb? Palju ETV, palju Neivelt või Hansapank? Või kuidas see üldse on. Kas oli see Neivelt isiklikult?

Kultuurkapital on poolega. Televisioon käib välja tehnika ja montaaži. See on rahas umbes seitsmendik. Siis erakapital. Tänu kellele see üldse käima läks. Indrek Neivelti eestvedamisel jah. Hansapank on peasponsor. On veel Tallinna Kaubamaja. Erasektor tuli just selle protsendiga, mis meil filmi käivitamiseks oli vaja. Veerand.

Mis oli erasektori huvi – kummardus Ita Everile?

Ma tahaks loota küll, jah. Me rihime ju esilinastust aprillile, kui tal on sünnipäev. Saab kinoüldsus ka tähistada. Ta on ju ka filmis väga palju teinud. Ma tahaks loota, et see on see jah. Just nimelt.

Draamateater vähemalt näitlejate tulekule kätt ette ei pane?

No see veel puuduks, kurat. Mis õigusega?

Igasuguseid põhjendusi on ju.

No ma tahaks näha. Siis läheb asi küll väga karmiks. On keegi teatris saanud kunagi raadiole, filmile või televisioonile kätt ette panna?

You tell me.

Ma tahaks loota, et nad ikka selliseid rumalusi ei tee.

Milline see film tuleb? Millest see lugu on?

Kolme sõnaga kokkuvõtmised on alati, nagu nad on. Hamburgeriks läheb kohe. Millest räägib Meist ja meie ajast.

Raha võimust. Ja kas mis meid tegelikult juhib. Kui veniv me südametunnistus tegelikult on. No kui kõva asi see raha tegelikult on. Mis jõud tal on. Ja palju ta suudab.

Palju ta siis suudab?

No siis te peate kinno tulema. See on natuke liiga karm. Kui ma selle suudaks niiviisi ära öelda, siis pole ju vaja kino teha. Siis ütle ära ja jätame teose tegemata.

Aga noh Dürrenmatt on Dürrenmatt on Üsna karmilt vaatab asja.

Kui nüüd seda munemata muna võrrelda teie eelmiste filmidega, «Vernanda» ja «Rahu tänavaga», siis kuhu see paigutub?

Vaat sellepärast peabki asja valmis tegema. See on kriitikute pärusmaa – rääkida. Konteksti, asja.

Mingi ühine nimetaja on kindlasti. Aga kui mina hakkaks tegema oma tööde analüüsi, millest üks on veel tegemata, siis läheks see liigseks spekulatsiooniks.

Juba see kogukond, mida vaadatakse, ja siis see, et selle kogukonnaga midagi juhtub. Mingi drastiline pööre tuleb tavaliselt ja siis vaadatakse, mis nad sellises situatsioonis ette võtavad.

Siin on ka. Eriti kurioosne, eriti kummaline. Üks vabaproua tuleb oma laostunud kodulinna ja otsustab pakkuda miljardit. Ühe tingimusega. Ja see tingimus on lihtsalt niivõrd kummaline et Nüüd on küsimus, kas linn läheb sellega kaasa. Ta tellib nii-öelda avaliku mõrva.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3