Aeg oli selline – karm, kuid see-eest ebaõiglane. Juba järgmisel aastal juhtus teises Euroopa otsas midagi väga sarnast: Moskva suurvürst Ivan III hävitas lõplikult Novgorodi iseseisvuse ja lasi selle sümboli, veetšekella, Moskvasse vedada.

Moskoovia ei tõusnud Novgorodi allaneelamisega veel Euroopa suurvõimude hulka, küll aga avas Burgundia allaneelamine Prantsusmaale tee Euroopa esiriigi positsioonile. Prantsusmaast sai Euroopa kõige tugevam, kõige rikkam ja kõige suurem. Seda positsiooni hoidis Prantsusmaa 18. sajandini. Paljud prantslased pole tänaseni märganud, et see aeg on nüüd juba mitusada aastat tagasi siiski läbi saanud.

Aastaid tundus, et kuningas Louis jääb hertsog Charlesile alla ka kõiges muus, nagu näiteks rikkus ja võim. Burgundia õukond, mis asus kas Dijonis või Madalmaades, oli Pariisi omast märksa suurejoonelisem, värvilisem, hiilgavam ja kultuursem. Just Burgundiast sai toonane Euroopa oma moe ja maitse.

Hollandis öeldakse tänaseni «burgundia eluviis», kui on tarvis osutada luksusele ja laiale joonele. Oli üsna loomulik, et Burgundia hertsog üritas saada kuningatiitlit ja soovis oma laiadest valdustest uut kuningriiki kujundada.

Valdused kujunesid tõesti laialdasteks, enamasti kasulike abielude kaudu, mis tõid Burgundia hertsogi valitsuse alla näiteks Madalmaad. Ka Burgundiaid oli tal mitu, ühest neist sai hiljem Prantsusmaa piirkond nimega Franche-Comté, kuid jätame need nüansid siinkohal pikemalt esitamata.

Mis puutub Madalmaadesse, siis kuulumine Burgundia hertsogile ja hiilgava õukonna lähedalolek mõjusid hästi Madalmaade maalikunsti arengule. Hertsogivõimu siiski ei armastatud. Lisaks tõi see võim hiljem kaasa veidra tõsiasja, et hollandlased ei pidanud oma iseseisvuse eest sõdima mitte piirinaabritega, vaid kaugete hispaanlastega.

Kellel on koolitunnist umbmääraselt meelde jäänud, et üks kuningas ja üks hertsog võitlesid ning lõpuks kuningas alistas oma mässulise vasalli, sellel on võib-olla jäänud mulje, et Burgundia ühendamisega jõudis Prantsusmaal lõpule varakeskaegsete pisiriikide ajastu – feodaalse vabaduse ja rüütliromantika aeg.

See on nii ja ei ole ka. Burgundia ei olnud peaaegu iseseisev riik siiski mitte «algusest peale», vaid Prantsusmaa krooni alt irdunud kõigest sadakond aastat varem. Prantsusmaa kuningad ja Burgundia hertsogid olid ühest ja samast soost (Kapetingide dünastia Valois’ haru).

Lahknemine leidis aset 1363. aastal, kui kuningas Jean Hea (toosama, kes Poitiers’ lahingus inglaste kätte vangi langes) ei andnud Burgundiat mitte troonipärijale, vaid oma noorimale pojale Philippe Julgele. Philippe’ist sai muidugi oma vanema venna, Prantsusmaa kuninga vasall, kuid hertsogiriik kosus, kasvas ja saavutas 1435. aastal Prantsuse kroonilt oma iseseisvuse tunnustamise Arras’ lepinguga.

Prantsusmaale oli Arras’ leping vajalik. Saja-aastane sõda aina kestis, inglased olid ikka alles sees, ja burgundlased olid inglaste poolel. Nad isegi vangistasid Jeanne d’Arci ja andsid inglastele hukkamiseks välja. Nüüd, vastutasuks oma iseseisvuse tunnustamise eest, vahetas nende hertsog poolt ja aitas Prantsusmaal tolle pika sõja lõpuks võita.

Kuid nii nagu Moskva ei suutnud tõsiselt võtta Tartu rahu, nii ei suutnud Pariis tõsiselt võtta Arras’ lepingu seda punkti, mis pidi tagama Burgundiale iseolemise. 1461. aastal Prantsuse troonile tõusnud Louis XI võttis suuna Burgundia ühendamisele.

Louis ja Charles olid isiklikult tuttavad ja võib-olla isegi sõbrad. Tulevane kuningas, siis veel troonipärija, oli õige mitu aastat veetnud Burgundias maapaos, kus Charlesi isa Philippe Hea teda kaitses. Maapaos, sest ta oli tülis oma kuningast isaga.

Burgundia hertsogit hoiatati, et ta annab varju «rebasele, kes ükskord pistab nahka tema kanad», kuid enesekindel hertsog ei võtnud hoiatust kuulda.

Louis ja Charles said võimule teineteise järel: esimene 1463 ja teine 1465 (krooniti 1467). Esialgu näis, et lahti pole midagi. Trumbid olid Charlesi käes. Näiteks suutis hertsog sundida Louis’d jõuetult pealt vaatama, kuidas ta kogu keskaegse julmusega karistab mässavat Péronne’i linna, keda oli salaja mässule õhutanud toosama Louis.

Kuid Charles Südi oli rohkem sõjamees kui poliitik ja tema kirev riik, mida on koguni impeeriumiks nimetatud, ei püsinud koos. Charlesi isiksuses, missioonis ja taotlustes on mingi kauge paralleel Karl XII-ga. Tõsi, Charles oli julmem, kuid aeg oli üldse julmem.

Charles läks järgemööda tülli Austria ertshertsogi, šveitslaste ja Lotringi hertsogiga. Mõistagi tegi Louis kõik, et kasvavaid pingeid õhutada. Kui vaenlased oma jõu ühendasid, oli Charlesi kell löönud.

Lõplik hoop langes Lotringi pealinna Nancy lähedal 1477. aasta 5. detsembril, kus Charles Südi väike armee sai hävitavalt lüüa šveitslaste ja lotringlaste ühisväelt. Charles sai surma, tema rõivad rööviti ja mehe alasti surnukeha leiti mitu päeva hiljem. Selle nägu oli metsloomadest nii söödud, et hertsogi isiku suutis vanade armide järgi kindlaks teha vaid tema ihuarst.

Sellega oli Burgundia areng iseseisva kuningriigi suunas igaveseks läbi lõigatud. Burgundia prantsuskeelsed põhialad – need, mida me tänapäeval nimetamegi Burgundiaks ja kus tehakse hüva burgunderit – läksid Prantsuse krooni kätte. Charlesi pärijal, kelleks oli tütar Marie (või Maria), ei olnud mingit võimalust neid tagasi võita.

Kuid see ei tähenda, et Burgundia suurriigil poleks järellugu olnud. Oli, ja küllaltki huvipakkuv.

Hoolimata sellest, et Burgundia oli kaotatud, päris Marie väga suured ja väga rikkad alad, kaasa arvatud Madalmaad. Seetõttu tal kosilaste puudust ei olnud. Marie valis välja Maximilian Habsburgi, tulevase Püha Rooma riigi keisri Maximilian I. Pulmad peeti selsamal 1477. aastal Gentis.

Marie kukkus juba viis aastat hiljem 25-aastaselt õnnetult sadulast ja suri, kuid selleks ajaks oli ta jõudnud sünnitada kolm last.

Neist esimene, Philippe, abiellus Kastiilia kuningatütrega ja viis Habsburgid Hispaania troonile. Siin ongi seletus, miks hollandlased hiljem just hispaanlaste käest oma vabaduse kätte pidid võitma. Konkreetsemalt oli see Marie pojapojapoeg Felipe II, kelle vastu nad üles tõusid. Märkimata ei saa jätta ka Marie pojapoega, kelleks oli üks Euroopa ajaloo kõige suuremaid valitsejaid, keiser Karl V.

Kuid pöördugem tagasi Nancy jäisele lahinguväljale. Nagu öeldud, kuulutas laipade silmi nokkivate vareste kraaksumine sedapuhku ühe suure unistuse põrmuvarisemist, ühe võimsa kuningriigi tekkimata jäämist, ja määras paljuski Euroopa edasise arengu.

Siin on sarnasus Ameerika kodusõjaga. Kadus midagi hiilgavat, hävis mingi maailm, ja see toidab inimeste mõttelendu tänini. Teisalt võib sündmust pidada ühe suure rahvuse sünniks või vähemalt sünni eelduseks. Kui Lõuna oleks Ameerika kodusõja võitnud, oleksid ilmselt tekkinud kahed Ameerika Ühendriigid. Kui Burgundia kuningriik oleks loodud, oleks võib-olla tekkinud kaks Prantsusmaad.

Võib-olla oleks tekkinud kaks Prantsusmaad, aga võib-olla ei oleks. Sest Burgundia-taoline rahvaste, keelte ja uskude konglomeraat oleks olnud ilmses vastuolus alanud liikumisega rahvusriikluse suunas.

Ida pool õnnestus Austrial selline konglomeraat luua, toetudes esimesel etapil muuseas ka Burgundia pärandile. Kuid seal aitas sellele kaasa kogu Kesk-Euroopat ühendav Türgi hädaoht, millele Šveitsi ja Hollandi vahel analoogi ei leidunud.

Aga Türgi hädaohust räägime ükskord eraldi.