Minu mure ei ole veel isiklik. Ma ei muretse oma töö ega oma palga pärast. Ma muretsen eesti rahva ja meditsiinisüsteemi pärast. Ma muretsen meie juhtide pärast, kes ei näe või ei taha näha, et kohe-kohe on süsteem kokku kukkumas. Muretsen inimeste pärast, kes kirjutavad Delfis tuhandeid arste kiruvaid kommentaare, mõistmata, et streik on vajalik eelkõige neile, mitte arstidele endile.

Samal teemal: PILT: Jaak Aab: meedikute töötasu sõltub haigla juhtidest

Kahjuks pole inimlikud ja teadmispõhised argumendid, mida erineva tasandi meditsiinijuhid viimaste aastate jooksul esitanud on, tulu toonud. Nüüd loodame, et vajalik teadmine jõuab otsustajateni veidi jõulisemat strateegiat kasutades.

Kuna mõistlikud argumendid ei tööta, siis jätan seekord mõistuse ja kõnelen oma emotsionaalsete kogemuste kaudu, mis vähemalt minu arust kajastavad üsna kokkuvõtlikult kogu meie meditsiinisüsteemi seisu ja tendentse.

Olen viimastel aastatel meditsiinisüsteemiga kokku puutunud väga erinevatel tasanditel – potentsiaalse patsiendina, patsiendi lähedasena, arsti abikaasana, arstina ja administraatorina.

Isa operatsioon

Edukas operatsioon Baltimaade parima spetsialisti noa all. Järgmisel hommikul aga selgus, et operatsioonijärgse arstliku protseduuri käigus vajus üks kopsupool kokku ja mõne päeva pärast kõndima pidanud vanahärral algas meeleheitlik ja kuid kestnud võitlus elu eest.
Kiiresti jõudsime selgusele, et sellises seisundis ja probleemiga inimesele Eesti meditsiinisüsteemis kohta ei ole – polnud lihtsalt etappi tavaosakonna ja elupäästva intensiivravi vahel. Polnud ka oskust üha lootusetumaks haigeks muutuva inimese eest hoolitseda.

Oma eelviimasel elupäeval ütles isa, pärast seda, kui ma külastuse ajal ta kinnikasvamata kõriaugu rögast ja toidujäänustest puhtaks olin kasinud, täieliku orientatsioonikaose vahele järsku üllatavalt selgelt: «Sellel punnimisel pole enam mõtet.» Arstina ma sellega ei leppinud, kuid ju teadis vana mees ise paremini.

Harva kodus

Kaks arsti ühes kodus. Töökoormus kasvab keskmiselt
15 protsenti aastas. Tööpäevad kestavad üheksa ja kümme tundi. Abikaasal valvenädalatel sageli 14, harva isegi 18 tundi päevas.

Minul on periooditi töö riigi teises otsas. Olen viimase instantsi esindaja, kel pole haiget enam kuhugi suunata. Kodus on kaks puberteedi algjärgus last. Kust võtta energia kodu jaoks?
Õnneks on naistel olemas legaalne tee, et aeg maha võtta ja nii sünnib meie perre kolmas laps, kes kõige muu hea kõrval on vähemalt mõneks aastaks muutnud koduse energiajaotuse jälle mõistlikuks.

Püsiv ülekoormus

Pooleaastasele püsivale ülekoormuseperioodile järgneb füüsiline läbipõlemine. Millised on mehe võimalused aeg maha võtta? Millised on arsti võimalused aeg maha võtta?
Ma olen viimase 15 aasta jooksul töölt puudunud vist vaid kaks päeva. Suudan hädalisi aidata ka siis, kui ise väsimusest vaevu püsti seisan. Iga arsti töölt puudutud päev tähendab kolmekümmet inimest, kel nõu ja abi saamata jäävad. Kus on siin tasakaalupunkt?
Meestekliinik laieneb kiiresti. Tulemused on head, hädalisi on palju, ideid veel rohkem.
Kogu personal töötab täiskoormusega. Kriis algas abistava personali – õdede ja laborispetsialistide – läbipõlemisest. Üks meditsiiniõde lahkus Soome. Kogu süsteemi töö efektiivsus langes.

Uue sobiva leidmine võttis pool aastat, teist laborispetsialisti otsime Tallinna juba aasta. Teised haiglad ostavad head tegijad tagasi.

Arste meie alal Eestist juurde enam ei leia. Ülikooli lõpetanu meestearstiks koolitamine võtab vähemalt viis aastat.

Võidurelvastuv süsteem

Lugesin, et Tallinna Diagnostikakeskus investeeris uude aparatuuri 65 miljonit krooni ja nüüd on võitluses haigustega jälle initsiatiiv õigetes kätes. Haiglates võidurelvastutakse sageli mõttetu aparatuuriga. Vaevu miljonit ületava rahva jaoks on ühel erialal loodud kaks siirdamiskeskust, kui tegelikult oleks vaja ühte keskust kogu Baltikumi peale. Usk aparaatide imettegevasse jõusse üha süveneb.

Arst taandub klienti ja aparaati teenindava personali tasemele, samas kui arstikunsti alus, arsti vestlus haigega ja läbivaatus tasapisi manduvad.
Kõiki neid kogemusi ühendab meditsiinisüsteemi taandareng. Süsteem on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. Süsteemis peavad tasakaalus olema kõik tasandid alates tipparstidest kuni sanitarideni, raviasutuse mänedžeridest kuni sekretärini.

Eestist on lahkunud liiga palju häid arste ja keskastme meditsiinitöötajaid. Abipersonali valik on näruste palgatingimuste tõttu kohutav. Personalikriis on kestnud juba aastaid ja aina süveneb. Veel rivis püsivate spetsialistide ülekoormus vähendab võimalust ennast täiendada, pole aega mõelda ega analüüsida, mis paratamatult viib arstiabi kvaliteedi üldisele halvenemisele.

Tegelikult on mu mure ikkagi isiklik, sest varsti jõuan vanusesse, kus vajan ehk juba ka ise arstiabi.