|
 |
05.01.2004 00:01 Omal ajal Tallinnas peetud olümpia purjeregati maskoti viigerhülge arvukus on viimaste aastatega katastroofiliselt langenud. Kui 1996. aastal elas meie vetes veel 1500 looma, siis nüüdseks on neist järel vaid kolmandik.
«Eesti viigerhüljeste olukord on katastroofiline,» tõdevad Eestimaa Looduse Fondi hülgeuurijad Ivar ja Mart Jüssi neil päevil avalikustatud raportis. «Kui 1996. aasta jäärohkel talvel elas Eestis veel 1500 viigerhüljest, siis nüüdseks on neid järel vaid 500.» Sada aastat tagasi elas Läänemeres umbes veerand miljonit hüljest. «See on väljapüügi pealt tagasi arvutatud, et milline peab loomade arv olema, et nii palju kätte saada,» selgitab Mart Jüssi. Tollal kütiti aastas umbes 30 000 hüljest. Mürgine meri «Sada aastat hiljem oli järel vaid viis protsenti. Üheksakümnendate aastate lõpus käis järgmine mats,» tõdeb Jüssi. «1997. aastal oli neid veel küll, 2001 äkki enam mitte. Siis oli plats juba puhas.» Põhjuseid võib esialgu üksnes aimata. Neist olulisemad on keskkonnareostus ja jääolud. Novembris hoiatas Tallinna väisanud Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Margot Wallström eestlasi liigse kalasöömise eest. «Te ei peaks liiga palju Läänemere kalu sööma, sest mere saastatus on liiga suur,» lausus rootslannast volinik. «Eriti kui oled lapseootel.» «Hüljes ei saa valida, keda ta sööb,» tõdeb hülgeuurija Ivar Jüssi. «See mõjub nende tervisele üsna laastavalt. Ta sööb ka teisi kalu peale räime, aga nende mürgisisaldust pole nii täpselt mõõdetud.» Jüssi sõnul on keskkonnamürkide sisaldus Läänemeres kolmkümmend kuni sada korda kõrgem kui ookeanis. Uuringud näitavad, et keskkonnamürgid mõjuvad hüljestele nii otse kui kaudselt. Läänemere tänaseid viigerhülgeid iseloomustavad nn vanade loomade haigused - näiteks maohaavandid ja teised seedeorganite hädad. «Meie hüljestel leitakse neid juba noores eas. See näitab, et meie hülged on väga suure keskkonnastressi all,» tõdeb Mart Jüssi. Teiselt poolt nõrgestavad keskkonnamürgid hüljeste immuunsüsteemi ja muudavad nad haigustele kergemini vastuvõtlikuks. «Soomlased on leidnud selge seose kloororgaanika sisalduse vahel viigerhülge organismis ja vitamiinide sünteesi vahel,» tõdeb Jüssi. «Vitamiinide süntees on neil pärsitud. See tähendab, et immuunsüsteem lonkab.» Hallhüljes nakatab Hülgeuurijate sõnul võib Eesti viigerhüljeste arvu katastroofilise languse taga olla üheksakümnendate aastate lõpul siin möllanud koertekatk. «Kuna siinses meres pole suuri liivamadalikke, kus hülged sureksid, pole me seda isegi märganud,» arutleb hülgeuurija. Ainus märk pärineb üle-eelmise aasta suvest, kui Valgerannas leiti korraga viis hülgelaipa. «Võib-olla oli seal tegelikult paarkümmend tükki. See oleks aga olnud juba selge märk, et midagi tõsist on toimunud. Esialgu on see vaid spekulatsioon, kuid asjatundjad pole sellele ka vastu vaielnud,» tõdeb Mart Jüssi. Hülgeuurijad juhivad tähelepanu asjaolule, et Läänemeres on vaid kaks saart, kus erinevad hülgeliigid vahetult kokku puutuvad. Esimene neist, Ranholdi, asub Taani väinades, teine Eestis Kihnu väinas. Ranholdil elavad randal- ja hallhüljes segamini, Sangelaiul ja teda ümbritsevatel madalatel hall- ning viigerhüljes. «Mitmed märgid näitavad, et viiruse kandjaks võib olla hallhüljes. Teda ennast katk ei puuduta, küll nakatab ta teisi hülgeid,» jutustab Mart Jüssi. «Väga selgelt tuli see välja 1989. ja 2002. aastal, kui randalhülged massiliselt surid. Mõlemal korral suri korraga 80-90 protsenti randalitest. Samal ajal suri vaid mõni üksik hallhüljes.» Soome lahes täheldati viigrite massilist suremist 90ndate alguses. «Ilmselt oli see põhjustatud mingist tuvastamata jäänud mürgist,» tõdeb Mart Jüssi. Vaja karmi talve Eesti viigerhüljeste saatus on kriitiline mitmel põhjusel. Lisaks keskkonnamürkidele ohustavad teda kliima globaalse soojenemisega kaasnevad pehmed talved. Jääkatte pikaajalised uuringud näitavad, et kui XX sajandil oli iga kolmas talv keskmisest väiksema jääkattega, siis viimase seitsme aasta jooksul on kõik talved, välja arvatud eelmine, olnud keskmiselt soojemad. «Viigrite saatus sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb nii tänavune kui ka järgmised talved,» seletab Ivar Jüssi. «Tema pojad sünnivad rüsijääs lume- ja jääkoobastes. Kui poegade sündimise ajal rüsijääd pole ning koopaid ei teki, läheb aasta lörri.» «Viigerhüljes on tüüpiline arktiliste merede asukas, kes omal ajal jäi Läänemerre lõksu. Veel kümme, kakskümmend aastat samamoodi ja ainsad viigrid on need, mis olümpiamängude purjeregati ajast suveniirina kusagil kapi otsas tolmavad,» ennustab Mart Jüssi. Läänemere viigerhülged jagunevad kolmeks omavahel isoleeritud rahvaks. Kõige suurem ja elujõulisem seltskond elab Põhjalahes. Teine, paarisaja pealine seltskond Soome lahe sopis praeguse Venemaa vetes. Kolmas ja kõige lõunapoolsem aga Kihnu saare ümbruses, Väinameres ja Lääne-Saaremaa vetes. «See on puhtalt Eesti hüljes,» tõdevad Mart ja Ivar Jüssi. «Tema saatuse eest saavad seista üksnes eestlased.» Arheoloogiliste kaevamiste tulemused näitavad, et kui mandril toitusid muistsed eestlased valdavalt põdra- ja kopralihast, siis saartel asendas neid ülekaalukalt hüljes. Saaremaal, Hiiumaal ja Ruhnu 4000-5000 aasta vanustest asulapaikadest on leitud enamasti hülgeluid. Kasutusse läks peaaegu kogu loomakeha: liha, rasv, kõõlused, soolikad ja nahk. Lõkkesse visati vaid paljaksnäritud kondid. Hüljeste küttimisel oli kolm tippaega - varakevad, suvi ja sügis.
Viigerhüljes • Üks kolmest Eesti meres elavast imetajast. • Arktiliste merede asukas. • Pojad sünnivad rüsijääs lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset tuule ja tormi eest. Soojad ja tormised talved mõjuvad laastavalt. • Väga paikne. Suurtesse karjadesse ei kogune, paate uudistavad kaugelt ja ettevaatlikult. • Jaguneb kolme isoleeritud karja. • Viigerhüljes on koos naaritsa ja lendoravaga üks kolmest Eesti kõige enam ohustatud imetajaliigist. Arvukaim Läänemere kolmest hülgeliigist on hallhüljes (ca 13 000 looma). |
|||||||
|
