Isegi kui Münchenis asuva geenilabori bioloogid Hildegard Haas ja Claus Waldenmaier oleksid aimanud, et nad oma paarisajaleheküljelise raamatuga käe vihasesse herilasepessa pistavad, poleks see ilmumata jäänud. Haas, kes juba aastaid kohtumeditsiini instituudis DNA-analüüsidega mässas ja siis oma labori püsti pani, on pärast tekkinud märulit veelgi enam veendunud, et raamat oli hädavajalik.

Esmaspäeva õhtupoolikul, kui Haasile Münchenisse kõne võtan, on daam hetkeks üllatunud: «Helistate Eestist? Seda poleks küll osanud oodata, kuigi kõnesid tuleb igast ilmakaarest.» Haasi hääl kõlab reipalt, kui ta oma kaaskodanikke šokeerinud uurimistöö tagamaadest pajatama hakkab.

Minu oma või mitte? Müncheni geenilaboris Genedia tehtavatest DNA-testidest moodustavad kolmveerandi just isaduse tuvastamise juhtumid. Kui palju teste aastas tehakse, seda muidu jutukas teadlane ei ütle, kuid mainib, et teaduslike järelduste tegemiseks on arv piisav.

Haasi Eesti kolleegid, tunnustatud geeniuurijad Andres Metspalu ja Merike Kelve seevastu ei pea avaldatud tulemust üllatavaks. Kelve, kelle käe alt käib aastas läbi umbes 200 isadustesti (millest kolmveerand tuleb Rootsist), arvab, et eestlasi sellised tulemused küll paanikasse ei ajaks. Tartu Ülikooli professor Metspalu leiab, et tegu on igati korraliku n-ö lääne keskmisega, ja oletab, et Eestis võiks tulemus jääda kusagile Islandi (5%) ja Saksamaa (10% ) vahele. Põhjus, miks Metspalu ainult oletab, on selles, et teste tehakse suhteliselt vähe ja ühtne andmepank puudub.

Ka kolmanda Eestis isadustestidega tegeleva asutuse, Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo DNA-eksperdil Gunnar Tasal pole kolleegide andmetele testide arvukuse osas oluliselt lisa pakkuda, nende laborist käib aastas läbi keskeltläbi 60 analüüsi.

Isegi siis, kui astuksime ühte jalga sakslaste kümne protsendiga, puudutaks probleem Eestis ehk 10 000 inimest. Võrreldes sakslaste mitme miljoni papaga, kes hingerahu kaotanuna voodis küljelt küljele väherdes arutlevad, et kas on minu laps või ei ole, on see lausa köömes!

Ajakirja Focus paar nädalat tagasi esitatud otsekohesele küsimusele, kas proua Haas ise on ikka kindel, et tema isa on tema isa, vastas teadlane: «Olen küll! Ma testisin oma vanemaid ja ka oma õdesid-vendi.»

Kestmajäämiseks hädavajalik. Poleemika vallandanud Haas väidab Arteri telefoniusutluses, et tema eesmärgiks polnud muret külvata, vaid aidata neid, kellele see väga isiklik ja oluline küsimus rahu ei anna. «Paljud aimavad, et nad võivad seesuguses olukorras olla, aga ei kujuta ettegi, et neil on palju saatusekaaslasi,» tõdeb ta.

Haas on hästi kursis ka põhjustega, miks sünnib nii palju abieluväliseid lapsi. «Naised, kes ei tea, kellega on nende laps eostatud, kardavad kõrvalehüppest oma parterile rääkida. Peamine põhjus on hirm mahajäetuse ees,» tõdeb Haas.

Teadlane soovitab hoiduda hukka mõistmast ja rõhutab: me ei tohi unustada, et inimkond oleks juba ammu välja surnud, kui inimeste vahel valitseksid ainult mõistuspärased seksuaalsuhted. «Kui kõik oleksid intiimsuhetes ainult nendega, kellega on abielus, sünniks lapsi oluliselt vähem. Inimkonna kestvuse seisukohalt vaadatuna on kõrvalehüpped eksistentsiaalselt vajalikud.» Sama meelt on ka Metspalu Tartus.

Küsimusele-, kas juhusuhted on «viljakamad», on Haasi sõnul raske vastata, kuid tõsi on see, et loodus on andnud naisele võimaluse rasestuda mitmest eri partnerist. Tema raamatust selgub, et enim teevad naised aborte siiski juhusuhte tagajärjel rasestudes.

Ajal, mil lääs end aastakümneid kestnud hea seksuaalkasvatuse eest pisutki premeerida tahaks, ei anna Haasi esitatud arvud selleks mingit võimalust. Arstina Ta seletab olukorda looduse antud tugeva sigitamissooviga, mis ei kulge haridusprogrammide käsu järgi: «Suur osa inimesi, kes kõrvalehüppe teinud, tõdevad, et tegutsesid impulsiivselt.»

Raha paneb rattad käima. Genedia klientuurist moodustavad oma isaduses kahtlevad mehed vaid murdosa. Psühholoogid väidavad, et kuigi iga mees kannab oma isaduse suhtes hinges alati pisukest kahtluseiva, ei tee enamik neist selles selguse saamiseks midagi.

Saksamaal on testide initsiaatorid valdavalt naised, ja sageli just mehe uus kaasa või ämm. «Uue naise soov on lihtne: vabastada mees emotsionaalselt ja moraalselt oma laste kasvatamisest ja peresidemetest,» nendib Hildegard Haas.

Eestis teevad teste nii mehed kui naised, kuid doktor Kelve andmetel on Rootsis algatajateks rohkem mehed. DNA-eksperdi Tasa jutu järgi nende laboris vahe nii selgelt ei kajastu.

Dr Hildegard Haas,
bioloog, Müncheni geeniuuringulabori Genedia juht

Kuuldavasti on teie raamat Saksamaal vägagi šokeerivalt mõjunud .

Teil on õigus: inimesed on meie pikaajaliste uurimustulemuste põhjal tehtud järeldusest, et iga kümnes saksa laps on suure tõenäosusega sündinud oma ema kõrvalsuhte viljana, väga ärevile aetud. Meie labor on telefonikõnedega üle ujutatud, samasuguse küsimusterahe alla on langenud nii meie otsesed kolleegid kui ka kõikvõimalike muude elualade spetsialistid: psühholoogid, arstid, seksuoloogid, psühhiaatrid. See teema erutab kõiki – emasid, isasid, lapsi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33