Elektronmuusikas on viimase kahe kümnendi jooksul areng toimunud ülikiirelt. Praegu tundub küll olevat kerge äraootav seisukord, mis ei tähenda, et kuskil mõni produtsent ei looks just ülimalt tänapäevast muusikat.

Nüüdismuusika uurija Gerhard Lock kõneles kohalikest aktuaalsetest suundadest: modernistliku mõtteviisi jätk akademismis, alternatiivelektroonika, pop ning uue meedia kontekst, segunemine teiste kunstiliikidega.

Vaielda võiks sõna «alternatiivne» üle, mis ei kirjelda kuigi täpselt esteetilistelt tõekspidamistelt üsnagi heterogeenset laptop-muusikute ringi, pealegi asetab termin «alternatiivne» ühe nähtuse teise suhtes vastanduvale, mitte erinevale positsioonile. Kaheldav on ka väide, et eesti elektronmuusika keskus on olnud muusikaakadeemia.

Järgnevad neli ettekannet demonstreerisid suurepärast mahhineerimist semiootika ning poststrukturalistliku filosoofia meelisterminitega.

Kõik lektorid mõistsid väljapoole akadeemilist sfääri jäävat elektroonilist muusikat, mille mõistmine nõuab osaluskogemust, ent on samas teooriale tänuväärne materjal oma mahamängimise ja lõputu variatsioonide ja tähenduste võimalikkusega.

Filosoof ja kuraator Bastien Gallet kõneles võimatutest liikumistest seoses muusikaga. Ajaloolise määratluse järgi on pop elektroonilise loomise ja paljundamise vili, esteetilise definitsiooni järgi liigutuste ja kinesteesia kunst. Muu muusika vajab kõrva, pop vajab keha. Samas on kiiruse muutmise võimaluse tõttu sündinud muusika, mis ei võimalda sünkroonset liikumist kehastada.

Kui punkrock ja hardcore oma inimliku mängu kiirustega pani kehad rabelema ja pogot tantsima, siis näiteks elektropunk, speed- ja breakcore on tantsitamatud ja kehastavad pigem mentaalset tantsu. Tantsumuusika kontekstis leidis Gallet ka sotsiaalse sublimatsiooni, tsiteerides lõuna-Bronxi getos 80ndate algul pidusid korraldanud Kool DJ Herci: «Rotid tulid seintest välja, et tantsida». Muusikaga suhestudes ja tantsides ei ole rott enam rott.

Christophe Kihm käsitles elektronmuusika vorme suhetes erinevate seisakute, hoiakute ja kujundikeeltega, mis on seotud muusika kadumisega masinate taha.

Erinevalt näiteks rockist on elektrooniline muusika palju demokraatlikum, kuulajalt ei nõuta rolli või kehastumist, muusika ise on ebakehastumise vorm. Brian Eno, The Residentsi, Kraftwerki ja Basic Channeli näidetel tuli juttu žestidest, suhtumistest, kõne- ja käitumisviisidest, mis seotud keele ja koodi loomisega.

Keha on idee

Teadusfilosoof Elie Duringi teemaks oli muusika ja metafüüsika, muundumise jõud ning seda liigendavad kaks silmanähtavalt vastandlikku mõistet: vool ja toiming.

Shawn Pinchbeck tutvustas oma tööd reaalajas sündiva akousmaatilise muusika loomisel. Pariisi Xenakise keskuse professor Jean-Baptiste Favory kõneles kaose, müra, heli ja muusika seostest.

Tõnis Kahu käsitles digimuusikat puhta kõlalise massaažina, mis inimlikust materiaalsusest vabastatud ja konfliktitu. Keha ei ole mitte kui kõnelev subjekt, vaid vaatlusobjekt, fiktsioon, idee.

Ürituse võttis kokku ümarlaud ning kontsert. Mitme esineja puhul sõltus vajadus keha kohalolu järgi kuulaja enda vaatepunktist, tagareas võis vaid nautida «huvitavat müra», esireas oli näha, kuidas muusikud tape loop’e, instrumente ja sämplereid manipuleerisid.

Konverents

«Elektronmuusika ja filosoofia»

26. september, Tallinn