Viimastel päevadel on teemaks olnud väljaütlemised inimõiguste teemal ning reageeringud neile. Tahan kinnitada, et probleeme on ja ka tõsiseid, kuid mitte seal, kus neid väidetakse olevat. Siinjuures tuleb eristada meie Eesti kodust infovälja ja meist väljapoole jäävat Euroopa mastaapi.

Samal teemal: Erkki Bahovski: inimõigused löögi all Ingvar Bärenklau: mugandunud inimõiguslus Inimõigusvolinik soovitas Eestil anda vastsündinutele kodakondsus  (VIDEO) Harri Tiido: Vene meediakanalid said ÜRO eriraportööriga punkti kirja  (VIDEO)

Euroopa õigusruumis on inimõiguste kaitsebaasiks Euroopa inimõiguste konventsioon ning selle rakendamispraktika Euroopa Inimõiguste Kohtu kaudu. Rangelt võttes ei sisalda konventsioon õigust kodakondsusele ega ka teatud (riigi)keelele. Küll aga võivad viimased olla eelduseks mõnede konventsiooniga kaitstud õiguste ja vabaduste täiemahulises kasutamises. Seetõttu annavad rahvusvaheliste institutsioonide volitatud esindajad aega-ajalt hinnanguid ja soovitusi (mis võivad teinekord olla vägagi poliitikamaitselised) neis valdkondades. Hea, kui need hinnangud on vähemalt adekvaatsed ja faktides täpsed, ning halb, kui nad seda ei ole.

Kõigepealt Eesti asjadest ja nende hindamisest. Eestist on Euroopa Inimõiguste Kohtusse laekunud ca 10 aasta jooksul kokku ca 1200 pöördumist. Tehtud on 11 Eesti Vabariiki süüdimõistvat kohtuotsust. Praegu ootab lahendamist 230 kaebust. Seni menetluses olnud kaebustes praktiliselt puuduvad kaebused, mis oleks olnud otse lähtuvad keele või kodakondsusprobleemidest. Kaebuste koguarvu ja nende sisu kogumis hinnates ei tõuse Eesti millegagi esile, vaid kuulub pigem mitteprobleemsete riikide hulka. Mis puutub Eestit väisanute hinnangutesse, siis siin oleks hea jääda rahulikuks ja eristada eksperdi nõuanded ja poliitika.

Näiteks inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergi tähelepanujuhtimised ja soovitused on asjakohased ja hea aines järelemõtlemiseks. Meil ei maksaks a priori olla ülitundlikud ja valulised iga tähelepanujuhtimise ja nõuande osas. Nii inimõiguste volinik, nagu ka õiguskantsler Eestis, teevad oma tööd, milleks me oleme nad oma demokraatlike mängureeglite järgi meie üldistes huvides volitanud.

Pilt Euroopa inimõiguste kohtuliku kaitse süsteemis on aga üsna kurjaennustav. Sedavõrd, et sellel nädalal oli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee päevakorras eraldi punkt «ähvardavast kriisist» (ingl.k. looming crises). Miks? Põhjus on Euroopa Inimõiguste Kohtu uppumises sissetulevatesse kaebustesse ning ebapiisavas poliitilises reageerimises olukorrale. Kriis ei ole tegelikult ähvardav, ta on juba kohal.

Esimese oktoobri seisuga ootab kohtus lahendamist 104 150 kaebust. Venemaa annab kaebuste koguarvust ligi veerandi – 24 250 kaebust ehk 23,3 protsenti, Rumeenia 11,8 protsenti, Türgi 9,3 protsenti, Ukraina 8,4 protsenti teised riigid vähem. Kümne aasta jooksul on Kohtusse pöördumiste arv aastas tõusnud 12 700lt 1996. aastal 51 300 pöördumiseni 2006. aastal. Lahendite arv on tõusnud vastavalt 2780lt 28 160le.

Viimastel aastatel on sissetulevate kaebuste arv pidevalt ja märgatavalt ületanud väljaminevate ehk kohtuliku lahendi saanud asjade arvu. Ja see tendents jätkub vaatamata sellele, et kohus on viimase kümne aasta sees kümnekordistanud oma produktiivsust, töötanud intensiivselt, et kiirendada ja lihtsustada menetlusi jne. Kohtu finantseerimist on suurendatud ja personali arvu suurendatud (see ulatub praegu enam kui 500ni). Paraku on kohtu enese võimalused süsteemi tõhustada piiratud, vaja on poliitilist tuge ning kiireid ja radikaalseid otsustusi. Süsteem, mis oli algselt, 50 aastat tagasi, mõeldud ca 15 riigile ja 150 miljonile inimesele, on tänases 47 osalisriigi ja 800 miljoni potentsiaalse aplikandiga oludes lihtsalt ebaadekvaatne, mittefunktsioneeriv ning süsteem vajab põhimõttelist reformi.

Ühe vaheabinõuna olukorra leevendamiseks oli mõeldud 14. lisaprotokoll konventsiooni juurde, mis mitmesuguste protseduuriliste lihtsustuste ja täienduste kaudu oleks oluliselt tõhustanud kohtu tööd ja võimaldanud tõsta menetluste kiirust ja kohtu produktiivsust. Protokolli väljatöötamisega alustati enam kui neli aastat tagasi, kaasa töötasid kõik liikmesriigid ning protokolli valmimisel kirjutasid sellele kõik ka alla. Seejärel algas protokolli jõustamiseks vajalik ratifitseerimismenetlus osalisriikides. Kõik osalisriigid tegid seda, välja arvatud Venemaa. Venemaa poolse mitteratifitseerimisega paiskus kogu seni aastaid tehtud ettevalmistustöö määramatusse ning kogu konventsiooni kohtuliku kaitse süsteem sattus veelgi suuremasse kriisi.

Mida inimõiguste kaitse tõhustamiseks kogu euroopa poolt tehtud ühispingutustele vastandumine näitab ja kas kohtu veelgi suurematesse raskustesse panek on kellelegi kasulik, on juba teine, poliitiline teema.