| |
|
 |
Viljandi teatri Ugala selle hooaja avalavastus «Lõõmav pimedus» on mõtlemapanev lugu pimedate koolist ja maailmast. Pildil Ignacio (Meelis Rämmeld, vasakul) ja Carlos (Priit Võigemast).
Foto: Ugala |
|
Ehk kaks korda lõõmab pimedus Ugala teatris!?
(10)
03.10.2005 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Esmapilgul on Ugala kaks värskeimat annet erinevad kui öö ja päev. «Lõõmav pimedus» on pool sajandit tagasi kirjutatud lugu sellest, kuidas pimedate kooli, sellisesse, mis oma õpilastele hakkamasaamist ja optimismi sisendab, tuleb «uus poiss» – poiss «reaalsest» maailmast, kus pimedad on pimedad, mitte mittenägijad, ja sinna juurde abitud.
Illusioonideta abitud – abitumad, kui tegelikult võiks, aga paradoksaalselt just nii abitud, kui nad tegelikult ongi. Nägijate jaoks. Maailmast, mis näeb pimedust nägijate silmadega, mitte pimedate omadega – nagu koolis. See lugu on rusuv, see lugu on mõtlemapanev. «Õnnetunne» on täiesti teises võtmes ja tonaalsuses – selle sajandi alguses Britannias kirjutatud näitemäng, mis portreteerib poliitilise koalitsiooni tõmblusi enne valimisi. Jah, loomulikult on võimusektor korrumpeerunud ja jälk ja ebainimlik ja ennasttäis. Ja loomulikult teavad nad paremini, mis inimestele hea on. Vahendeid valimata. See on jesuiitliku maailmanägemise apoteoos. See lugu on rusuv. Ja see lugu on mõtlemapanev. Pettekujutelmade maailm Ja kõik kokku – need mõlemad lood on «pimedatest» ja «nägijatest». Ainult et erinevatel level’itel. Või kas on? Vaatame... «Lõõmava pimeduse» Ignacio (Meelis Rämmeld) – see poiss, kes tuleb – heidab kaaslastele ette idiootset ja põhjendamatut optimismi. Te elate pettekujutelmade maailmas, te arvate, et te olete mittenägijad, et te olete täisväärtuslikud inimesed, et te saate hakkama. Tehke oma pimedad silmad lahti – te olete pimedad! Nii kui te sellest kaitsvast kookonist siin lahkute, olete te reaalse maailmaga silmitsi – te põete üleväärsuskompleksi, varem või hiljem tõmmatakse teil vaip alt ära! On see siis ilus? Kuidas võtta, ühelt poolt ära lõhu süsteemi, mis töötab. Nad tunnevad ennast seal koolis hästi, isegi väärikalt. Olemine on täisväärtuslik, olemine on kerge, tugev. Teisalt jälle – eks see mõneti ole pettekujutelmade maailm. Ja pragmaatiliselt vaadates – loll oleks ju arvata, et pimedana on sul sama hea kui nägijana. Või ratastoolis sama vaba kui ringi kepsutades. Kuigi pragmaatika ei pruugi alati töötada. Ses mõttes, et ilmselgelt on tähtsaim see, kuidas inimene end tunneb. Ja pimedus ei tähenda aprioorselt kõiki neid elupiiranguid, mida me, nägijad, ette kujutame. Pime seab oma piirid ise. Ainult ta ise, tema tahte suurus määrab, kuhumaani ta minna saab. Kus täpselt füüsiline piir on. Ja nägijate eesmärk, elementaarne inimlik hoolivus sätestab, et me peame aitama selle piiri võimalikult kaugemale nihutada. Pimedad valijad Tegelikult tekivad samasugused küsimused ka «Õnnetunnet» vaadates. Ainult et vastata on lihtsam. Situatsioon on lihtsam, ehk hoomatavamgi, sotsiaalsem. Lugu on lihtne – enne valimisi selgub ilge jama, millega valitsuskoalitsioon otseselt seotud. See on vaja kinni mätsida, vahendeid valimata. Garanteerida, et asi välja ei tuleks. Mõned nädalad tagasi küsis Urmas Ott oma saates endiselt peaministrilt Mart Laarilt, et kui palju on skandaale, mis ei ole välja tulnud, aga mida Laar teab. Neid jätkub, vastas Laar. Seega, me oleme pimedad. Meie, valijad. Ja valitsejad, olgu nad koalitsiooni- või opositsioonipoliitikud, on nägijad, kes määravad, kui kaugel on meie piir. Kui palju me tohime teada saada. Kui teravalt me tohime näha. See on kuratlikult hirmutav. Ja kuradi reaalne. (Ja minu küsimus on, et kui Laar teab, siis miks ta ei räägi? Ja minu teine küsimus on, kuidas ta saab süüdimatult öelda, et ta teab küll, milliseid käkke on kokku keeratud, aga ei ütle. See on absurdne – keegi ei karju ka! Teatrikriitik peab teatriarvustuses sellele tähelepanu juhtima!) Mis ma öelda tahan, on, et jah, raske on näha puude taha metsa, aga selle poole peaks püüdlema. Ning siin on Ugala nende kahe lavastusega väga tänuväärse liigutuse teinud. Teater peabki inimesi mõtlema panema, nii üksikisiku kui sootsiumi tasemel. «Lõõmav pimedus» võib muidugi laiemaid rahvamasse oma surutud tonaalsuse ja kolme vaatusega veidi hirmutada, kuid ma loodan, et seda siiski ei juhtu. Selle eest hoolitsevad Ugala (noored) näitlejad. Hea on vaadata, kui noored näitlejad teevad laval südamega tööd, ja teevad seda hästi. Läbi kolme vaatuse usutavalt, ilma ärakukkumisteta pimedat mängida on kõrgem pilotaa˛. On kontsentratsiooni kool näitlejale, uue, ent ometi reaalselt eksisteeriva maailma avamine publikule. «Õnnetunde» puhul publikupuudust karta pole – vorm garanteerib publiku. Loota jääb ainult, et targa publiku, kes saali istudes korraks mõelda tahab. Ja siis järgmisel nädalalgi vähemalt uudiseid veidi teise, süvitsi mineva pilguga jälgida viitsiks. Sünnitagu see või vandenõuteooriaid – need võivad tõeks osutuda. On siiralt hea meel, et Ugala ei alahinda oma publikut. Asetab «Lõõmava pimeduse» suurde ja komöödia väiksesse saali. Mina sattusin «Lõõmavat pimedust» esimesena vaatama – ehk oleks siiski vastupidi lihtsam või mõistlikum. Üldiselt üksikule liikudes. Diibimaks minnes. Ning veel – puhtprofessionaalselt leiaks, mida mõlemale lavastusele ette heita, aga nagu juba mainitud, me elame maailmas, kus eesmärk pühitseb abinõu. Nii et jäägu see praegu. Uuslavastused Antonio Buero Vallejo «Lõõmav pimedus» Tõlkija Tatjana Hallap Lavastaja Peeter Tammearu Kunstnik Jaak Vaus Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov Osades Meelis Rämmeld, Priit Võigemast, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Ott Aardam, Vilma Luik, Peeter Jürgens jt Esietendus 24. septembril Ugala suures saalis Alistair Beaton «Õnnetunne» Tõlkija Martin Algus Lavastaja Jaak Allik Kunstnik Jaak Vaus Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov Osades Peeter Tammearu, Janek Vadi, Karol Kuntsel, Hilje Murel, Arvo Raimo, Triinu Meriste ja Tarvo Vridolin Esietendus 1. oktoobril Ugala väikeses saalis
|
