Sambaohverdus

Tahaksin vastata viimasel ajal tehtud süüdistustele Lihula ausamba ekspertiisi kohta.

Mõne päeva eest kirjutasin elu esimese netikommentaari vastuseks SL Õhtulehe laimule seoses minu kui eksperdi mõjutatavusega kõrgemalt poolt. Toon selle ka siinkohal ära:

«Kahjuks on Kadri Jakobsoni artikli minusse puutuv osa primitiivne laim. Tema kolleegi Kadri Paasi 14. sept ilmunud artikli lugu on järgmine: Et semiootilise ekspertiisi kohta oli info juba levinud, siis ei saanud ma loobuda selgitamast küsijale Lihula sambaga seotud probleemide olemust.

Sain vastu primitiivse teksti, mida proovisin siiski toimetada ja sellega ka Kadri Paasi tõele lähemale tuua. Vastu sain sama primitiivse versiooni. Ta ei olnud võimeline mõistma või pidas tõde liiga halvaks müügiartikliks, kuid ikka oli sees jutt poliitilisest ootusest, mida ma polnud rääkinud, ja muidugi see lapsemeelne lause, et Lihula sambal pole ühtki SS-sümboolikale vihjavat märki.

Muidugi palusin tal selle naiivsuse avaldamata jätta. Sest tulemus oli ette teada – semiootika ja minu isiku diskrediteerimine. Naljakas oleks siin veel kellegi sekkumisest rääkida. Nüüd on see kaup müüdud, aga rahulolu pole ei autoril ja ehk ka sellesama loo tellijal. Seepärast ka selline loogikavaba laim.

Semiootika saatuse raskus on olnud nii vene kui eesti ajal seotud tema sõltumatusega ja müüdamatusega. Ja ikka on eneseväärikus ja autunne kellelgi pinnuks silmas ja ikka on raske uskuda, et mitte kõik pole siin maailmas müügiks. Ekspert ei saa olla müügimees ega lakei. Tõde vältiv ajakirjanik küll.»

Postimehes üllitatud rahvastikuministri nõuniku arvamus (Aarne Veedla päeva kiri 02.10) on aga kahjuks samasugune. Esitamata ajaloolasena endale küsimust, kas SSi sümboolika on selle samba puhul üldse tähtsaim probleem, tõttab ta eksperdile kaasa tundma ja teda võhikuks nimetama.

On väga sümptomaatiline, et Lihula sambaga seotud põhimõttelistest probleemidest ei huvitu ei valitsuse tasandil Eesti poliitikat nõustav inimene ega sobivat müügiartiklit jahtivad bulvariajakirjanikud. Oli ette näha, et Lihula ekspertiis asetab löögi alla just sõltumatu eksperdi.

See on hea näide olukorrast, kus tõde tõrjutakse nii võimukoridoridest kui bulvarilt, kus bulvar nõustab nõunikku, kes omakorda nõustab ministrit. Nii on ekspertiis ilma avaldamatagi juba oma eesmärgi täitnud.

Ta on näidanud neid huvigruppe, keda objektiivsus ei huvita ja kes pärast samba ohverdamist on ennetava löögina asunud diskrediteerima eksperti.

Kuidas aga peab iseendale silma vaatama ühiskond, kus põhimõtete poliitika ja hetkehuvide poliitika on ootamatult nii teravasse konflikti sattunud? Eksperdi materdamine siin ei aita.

Peeter Torop

Kolm küsimust Narva kohta

Sel suvel, täpsemalt 26. juunil istutas Vana-Narva Selts tammesid Narva Garnisoni kalmistule, kuhu on maetud 186 Vabadussõjas Narva rindel Eesti Vabariigi eest langenud sõjameest.

Mõni päev hiljem saime teada kultuuriministri 2003.a 26. juuni käskkirjast nr116, mis käsitleb kultuurimälestiste tunnistamist. Sellest selgub, et Narva Garnisoni kalmistut ei olegi. On ainult matmispaik, Narva keeles «pamjatnoe mesto». Ka ei ole langenud sangareid, on Vabadussõjas «hukkunud».

Kes andis kultuuriministrile õiguse nimetada paika, mis kandis 1919. aastal sõdurite surnuaia, 1928 aga Narva Garnisoni kalmistu nime, «matmispaigaks» ja Eesti Vabariigi eest langenud sangareid «hukkunuteks»?

Lihula mälestusmärgi segaduses kõlas valitsuse poolt väljend «paigutati riigimaale ilma omaniku loata». Riigimaa peal asuva Narva Garnisoni kalmistu renoveerimistööd lõpetati 2001. Sellest ajast peale oleme otsinud kalmistule omanikku. Seni asjata.

Kellele kuuluvad Vabadussõjas langenute kalmistud? Kes on nende seaduslik haldaja?

Praegu käib halastamatu võitlus terrorismi vastu. Lähiajal paigutatakse Eestisse uusi holokausti mälestusmärke.

Narvas mõrvati vahemikus 28. nov 1918 – 19. veebr1919 Töörahva Kommuuna kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni otsusega 131 eraisikut, sealhulgas ka naisi ja lapsi. Noorimad mõrvatud olid 17-aastased. Jamburgi ja Ivangorodi kindluse vanglates peeti kinni sadu pantvange, nooremad neist olid 12- ja 13-aastased.

Tagaotsitavateks lindpriideks kuulutati kümneid perekondi. Kahe selle komisjoni töös osalenud, tollase Narva Linna Täidesaatva Komitee ja volikogu esimehe Tiimani ja Daumani( Daumanise) nimelisi tänavaid väärtustame igal riigipühal Eesti lipu heiskamisega nende nimede kohale.

Narva eestlaskond koos Vana-Narva Seltsiga taotleb juba kolm aastat terroristide nimede eemaldamist Narva tänavatelt. Neid tänavanimesid on tauninud ka omaaegne rahvastikuminister Eldar Efendijev ja praegune justiitsminister Ken-Marti Vaher.

Kas Eesti valitsusel on julgust lahendada Narva terroristide nimede asi sama otsustavalt kui Lihula mälestusmärgi puhul? Või pole eestlaste mõrvamine ja pantvangi võtmine küllaldane põhjus osalejate põlu alla panemiseks?

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5