Noorsooteatri «Thijl Ulenspiegel» 1986, Kaarel Kilveti lavastus Pirita kloostri varemetes, nimiosas Rein Oja, oli veenvalt ajastatud. Pärnu Endla lavastust (1996) arvustades küsisin: «Kas pole Gorini allegooriline iroonia aegumas? Ehk väärinuks Costeri romaan-legend uut, stiilipuhtamat dramatiseeringut?»

Ugala esietenduse puhul pole põhjust küsimust tagasi võtta: eklektika oht on Tammearu lavastuse, Gorini (kärbitud) teksti ja Ehala muusika segunemises tajutav.

Paelub vormimängulisus, kujunduse ja liikumisjoonise panoraamne minimalism. Kunstnik Jaak Vausilt poleks nii uhket tühja lava avarust oodanud - kui vabastav kontrast «Niskamäe kirgede» ülekuhjatud lavapildiga võrreldes!

Vaimukad lurjused

Sügavuse- ja kõrgusemõõde toimivad kujundlikult, liikuvad redelid ja laotuse värvid (valgus: Tiina Barbo) on misanstseenide teenistuses. Pildiliselt ja sisuliselt mõjusamaid stseene on Thijli (sise)kõnelus nägemustega, lohutu elumaskeraad ahtais valgusvihkudes.

Kõige südamlikuma inimese loob Tõnis Mägi - Klaas, Thijli isa. Klaasi lahkumine tuleriidal puudutab hinge, minekulaul kujuneb rolli kvintessentsiks. Leila Sääliku Soetkin on Klaasi ustav kaasa. Kahjuks jääb nõrgaks keskse tegelase Katelijne (Anne Valge) mõjuväli.

Vaimukaid välgatusi pakub lurjuste leer. Andres Noormets etendab mõnuga süüdimatut öördajat, liipava metsapeni plastikaga Kalakauplejat. Ainult silm silma vastu tapatöö nagu ei passiks tolle reeturi eluloogikaga?

Suur Küsimus

Efektse sarži visandab Priit Võigemast kuningas Felipe II-st kui blondist «musklimachost» - artistlik jultunud irve moondab võimuri armetuks.

Aga Ulenspiegel ise? Ott Aardami Thijl mõjus loiuna, esietendusel ei pääsenudki nimiroll suurde plaani, ei õrritava narrina, elupõletajana ega Klaasi tuhka südamel kandes. Eks ülesanne ole keeruline, ju jätkab noor näitleja legenditõe otsinguid. Või taandubki Flandria hing passiivseks vaatlejaks, et peategelaseks saaks rahvas?

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.5