Muuseumi seos kaasajaga on ju väga mitmetahuline. Meie esmaseks ülesandeks on säilitada pärandit tulevastele põlvedele ja praeguse muuseumitöötaja ees seisab pea võimatu ülesanne leida tänasest päevast seda, mis dokumenteeriks meid praegu ümbritsevat objektiivselt ka aastate pärast.

Väljapanek olgu terviklik

Postmodernistlikus ajas on narratiivid hägustunud. Tegelikkuses on muuseum nii ehk teisiti sõltuv oma ajast ja praegused arusaamad kajastuvad nii kogude komplekteerimisel kui näituste tegemisel. See, mis hetkel tundub oluline, pole seda enam mõne aasta pärast.

Heaks näiteks siinkohal on arutelul toodud näide Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusest, mis valmis 1994. aastal ja mille kohta viis aastat hiljem oli üks noor öelnud: kohe näha, et eestlane olla on uhke ja hää. Ometi ei olnud seda siis keegi tegijatest selliselt sõnastanud. See lihtsalt tuli nii välja, sest aeg oli selline.

Eri muuseumidel on ka eri suunad, maakonnamuuseumid peaksid jäädvustama oma maakonnas toimunut, linnamuuseumid linnas jne. Praegu puudub meil Eestis täiesti koordineerimine kogumistöö vallas ja nii võib kergesti juhtuda, et igas muuseumis on 1980. aastate algusest pärit antud aega iseloomustav sama marki televiisor.

Nõukogude ajast pärit Tallinna Linnamuuseumi kogumus on, et tehased kinkisid näidiseid oma paremast toodangust. Nüüd on need asjad muuseumi kogudes kui märk sellest ajast.

Tegelikult olid nad suures osas sellel ajal defitsiit ja paljude unistus, mitte aga igapäevane reaalelu. Tänapäevast otse muuseumisse sattuvad esemed peaksid moodustama terviklikke kogumeid koos võimalikult suure taustinformatsiooniga nii teksti kui pildi näol.

Näiteks kui me kogume kostüümi aastast 2003, siis olgu sellega koos ka kott ja kingad, et ei juhtuks nii, et aastal 2050 oleks see näitusel kingadega aastast 1995 (ah, mis see kaheksa aastat ette või taha ikka teeb!) ja kotiga aastast 2008, mida ta ju lihtsalt ei saanud kanda.

Praegu on meie võimuses, et vähemalt see, mida meie peame tervikuks, saaks võimalikult täpselt jäädvustatud.

Ettekandega esinenud Bo Larsson rääkis SAMDOKi programmist Rootsis, mis ühendab paljusid muuseume, kes selle kaudu koordineerivad oma kaasaja jäädvustamist juba 1977. aastast alates.

Ühe projekti raames kogutakse sadu lehekülgi intervjuusid, tehakse sadu pilte, see materjal süstematiseeritakse ja avaldatakse ning selle kõige käigus laekub muuseumile ka paar illustreerivat eset. Projektid eeldavad seda, et uurija elab võimalikult sisse uuritavate maailma. Mida rohkem seda suudetakse, seda tõepärasem materjal laekub muuseumi tarvis.

Kaasaja jäädvustamine

Festivalil osalenud näitused käsitlesid siiski pigem seda vana ja traditsioonilist arusaama muuseuminäitusest ja näitasid eelkõige minevikku. Seda aga, et ka kaugel minevikus on jäädvustanud muuseum kaasaega ja seda sellisel tasemal, et tänapäeva vaatajal ei jää muud üle kui ainult imestada.

Üks esikohanäitustest, ERMi «Mees kahe kaameraga» on suurepärane dokumentatsioon aastast 1913. Üldiseks lemmikuks arutlustes kujunes pilt, millele Pääsuke oli pannud pealkirjaks «Tüüpiline vanaeit». Milline on siis tüüpiline eestlane 2003, et pääseda ajalukku?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5