Eestimaa nimel on sajandeid sõdu peetud. Sageli oli vallutajate eesmärgiks ülemvõimu saavutamine, et kasutada ära meie strateegiliselt ideaalset asukohta kaubavahetuses. Nüüd, kui oleme ise alatiseks oma maa peremehed, on meie endi huvides transiitkaubandusest maksimaalselt kasu lõigata ja Eestimaa soodsast paiknemisest tulu teenida.

Samal teemal: Ärimees Neinar Seli soovitab riigil ära osta suuremad sadamad Juhtkiri: Transiidiäri vajab muutusi

Üheks ideeks, mille nimel arutleda, ja vajadusel tegutseda, on Suursadama loomine või laiemalt kogu Eesti transiidiketti hõlmava infrastruktuuri ühendamine. See haaraks nii kõiki rahvusvaheliselt olulisi sadamaid kui ka raudtee infrastruktuure ühtses riigile kuuluvas ettevõttes.

Analüüsides ühendamise mõju, on selge, et säärase riikliku struktuuri loomine aitab märksa selgemalt ja ühesemalt tutvustada kogu väikese Eesti transiidivõimalusi. Mitte ajades maailma eri otsades partnerite päid sassi olukorraga, kus neile käib ennast pakkumas mitu eri sadamat Eestist, kõigil põhimõtteliselt sama äriidee, aga kõigi aastane kaubamaht väiksem kui mõne tõeliselt suure sadama kahe tunni kaubakäive.

Vajadus Eestit ühtse ja terviku transiidikoridorina tutvustada on juba pikemat aega aktuaalne. Kujunenud olukorras, kus ühelt poolt survestab meid Venemaa ja teiselt poolt istume ise käed rüpes ning midagi ei tee, on see muutunud endisest olulisemaks ja võimalust edasiliikumiseks ei tohi käest lasta. See võib viia pöördumatute tagajärgedeni juba lähitulevikus.

Ühise ettevõtte suureks plussiks tuleb pidada kulude optimeerimist, seda nii tööjõu kui ka investeeringute pealt. Sadamate ja muude infrastruktuuride ühendamine ühtsesse logistilisse ketti teeb nende kasutamise klientidele märksa lihtsamaks. Mitme alternatiivse sadama olemasolu annab Suursadama haldajal võimaluse kaubagruppe (ja nende teenindamiseks vajalikke investeeringuid) optimaalselt jagada ning ära hoida mõttetut konkurentsi uute terminalide ja territooriumide loomisel.

Praeguses olukorras võib väga kergesti juhtuda, et kaks konkureerivat sadamat teevad oma infrastruktuuri arendamisel märkimisväärseid rahapaigutusi, võisteldes ühe ja sama kliendi/kauba pärast, ning isegi kui kliendi valik osutub lõpuks ühe või teise kasuks, on kokkuvõttes topelt raha kulutatud.

Kui suur Hiina riik võib siseturul lubada sadamate konkurentsi, siis Eesti transiidi ja kaubanduse tulevikku tervikuna arvestades meie sellist luksust endale lubada ei saa.

Infrastruktuuride ühendamisel üheks Eesti «löögirusikaks» maailmaturul tuleb aga enne teha selgeks ühendatavate struktuuride suurus ja sellest tulenev lisaväärtus loodavale Suursadamale (Eesti Transiidile). Praegu saame rääkida reaalsete eraomanduses olevate sadamate liitmisest riigi omandis oleva Tallinna Sadamaga ja Eesti Raudtee infrastruktuuri ühendamisest.

Loomulikult tähendab erasadamate omandamine kulutusi. Siin tuleb paika panna piir, millist sadamat on üldse praeguse kapatsiteedi ja ennekõike territoriaalsete arenemisvõimaluste (nii merel kui ka maal) juures mõistlik osta. Teisalt peame analüüsima, kas on mõistlik paigutada näiteks kaks miljardit krooni Muuga sadama laiendusse või kasutada seda raha hoopis tegutsevate sadamate ülesostmiseks ja liitmiseks.

Pole mingil moel arukas osta ära kindla(te) nišitoo(de)tega tegelevat sadamat, mille kaubagrupp ei paku laiemas plaanis huvi ning mis füüsiliste takistuste tõttu rohkem areneda ei saa. Iseenesestki mõista sõltub ju kõik lõpuks majanduslikust tasuvusest. Üks asi on ostetavate sadamate hind, teine nende võimalikuks parandamiseks ja tulevaseks arendamiseks minev kapitalihulk.

Arendustes ja investeeringutes on oluline dividendide küsimus, kui suures mahus omanik neid ettevõttest (TS) välja võtab. Kui tuleb kõne alla ühtse Suursadama (Eesti Transiidi) loomine, peab omanik endale aru andma, mis on tema huvides sadama ja transiidi kui terviku tulevikku arvestades. Kas hetkeline tulu riigieelarves, mis praegu on veel jumekas, või hoopis loobuda mõneks ajaks dividendidest?

Nüüd on suurejooneliste küsimuste lahendamiseks kriitiline aeg. Kaubavood vähenevad, tulud kahanevad, uute kaubavoogude saamiseks on aga kõikjal hädavajalikud investeeringud, mis tuleb katta praegu valdavalt laenude abil.

Vanas käitumismallis jätkamine tähendaks paratamatult kauba veotasude ja sadamatasude tõusu, mis omakorda halvendab Eesti positsiooni võrreldes konkurentidega. Seetõttu on vaja just praegu vaadata kaugemale tulevikku ja vältida sattumist ähvardavasse nõiaringi, kus langev kaubaveomaht ähvardab hinnatõusuga ja see omakorda kaubavoo edasise langusega.

Ilmselt on just see üks eesmärkidest, mida mõni meie naaber taotleb. Meie võimuses on aga targalt tegutsedes saavutada vastupidine tulemus. Loodetava transiidi kui majandusharu hävitamise asemel anda sellele uus hingamine hoopis teistsuguse perspektiivi ja eesmärkidega, kui siiani on harjutud transiiti mõistma.

Majandusministeeriumil oleks viimane aeg mõelda, kas helgema tuleviku nimel on ehk mõistlik loobuda raha väljapumpamise ideoloogiast ning asuda sisuliselt Eesti transiidivaldkonda ümber korraldama. Viisil, mis on kasulik meie rahvale ja riigile.