Horvaatia ehk ajalooline Dalmaatsia või Antiik-Kreeka
Illüüria on huvitav ja põnev koht. Vahemere kaldal, looduslikult ilus ja
rikkaliku ajalooga ning ka eestlasele õpetlik. Lõuna-Dalmaatsias püsis sajandeid
Dubrovniku-nimeline linnriik.
Alguses mängisid nad kokku Bütsantsiga ning pärast viimase langemist türklaste kätte hoiti hispaanlaste poole, kuid oldi otsapidi ka Veneetsia huvisfääris. Dominiiklaste klooster tekkis Dubrovniku vanalinna võrdlemisi samal ajal kui ka Tallinnasse – 13. sajandi alguses. Ka jesuiitide vaimuliku seminari hakati sinna rajama umbes samal ajal, kui see tekkis Tartusse. Kui Türgi okupeeris Balkani, siis Dubrovnik ostis end sellest ikkest vabaks ja oma iseseisvust hoiti elus nii kingituste kui ka sõjalise ja kaubandusliku võimsusega. Linnriigi iseseisvus kadus hoopis Austria-Ungari kuningriigi tugevnemisega. Horvaadi keel on võrdlemisi sarnane serbia keelega, kuid Zagrebis toodetud nõudepesuvahendi purgil on kõik endise Jugoslaavia keeled eraldi välja toodud. Horvaadi, serbia, sloveeni keel on saksa tähtedega ja makedoonia keel on kirillitsas. Sloveenide kinnitusel ei suutvat noorem põlvkond enam serbohorvaadi keelt rääkida. Seda õpiti koolis ja nüüd enam ei õpita ning ühiseid sõnu on väga vähe. Serbo-horvaadi keel olla ajalooliselt üks, kuid seal on erinevaid sõnu. Otok on saar horvaadi keeles ja ostrov on saar serbia keeles. Dubrovniku sadamas seisab betoonalusel sõjakaater meenutamaks neid, kes võitlesid Serbia anastajate vastu 1990. aastate alguse julmas sõjas. Hoolimata sama hästi kui ühest keelest ei talu horvaadid ja serblased üksteist. Identiteet on erinev, ühed on katoliiklased ja teised õigeusklikud. Ühed kummardavad pigem läänt ja teised pigem ida, kuid võrdlemisi mõõdukalt. Selles suhtes on endine Jugoslaavia huvitav näide. Ühine keel pole ühise identiteedi alus. Pigem vastupidi. Nii relvastati Bosnia moslemeid võitluseks serblaste vastu just Horvaatia sadamate kaudu. Seejuures Samuel Huntingtoni järgi võtsid horvaadid endale tasuks kolmandiku relvastusest, mida Iraani ja teiste araabia riikide annetustega osteti Bosnia moslemite jaoks, kellele Jugoslaavia armee tanke loomulikult ei jätkunud. Aga muidu on nad seal sõbralikud, asjalikud ja abivalmid. Horvaadist taksojuhi ˛estide mäng on omaette vaatamisväärsus. Ja nad on väga pragmaatilised. Näiteks Hvari-nimelise saare Hvari-nimelisse pealinna on vanasse kindlusse ehitatud külaliskorterid turistidele. Muuseum on ka, kuid imepisike – mingilt hukkunud antiikkreeklaste laevalt leitud savinõud. Horvaatia vein on täiesti joodav. Liitrine klaaspudel veini maksis poes 10 kuna ehk 20 krooni ehk veidi rohkem kui vesi. Veidi kulus aega ka kaheksajalgade (octopys) tagaajamiseks merepõhjast. Horvaadi keeles kandsid need väga limased elukad lihtsat nime – lima. Ma ei saanud ühtegi kätte – võõras meri. Mida on eestlastel Horvaatiast õppida? Esiteks, keel ei ole veel alati ühise identiteedi alus. Teiseks, pragmaatilisust. Kolmandaks, need, kes arvasid, et nõndanimetatud pronkssõduri probleemi lahendades on võimalik ka midagi lahendada, on naiivsed. Kindlasti leitakse uus tüliõun. Maailmas on palju riike, kus ühes riigis elavad koos erineva identiteedi kandjad. Ja kui riik on võrdlemisi ühtne, siis mingid grupid üritavad ja suudavad ikkagi vastanduda ning leida poole, kellega konflikti astuda. Tihti küsitakse organisatsioonide strateegiakoosolekutel – kes on meie vaenlane? Kellele ära teha? Ka Eestis on kindlasti mõned erakonnad küsinud oma strateegiakoosolekutel, kellele ära teha, et suurendada sisemist ühtsust. Nii kaua kui ärategemine jääb mänguliseks, on see veel talutav, kui sellega hakkavad tegelema fanaatikud ning vendeta saab eesmärgiks omaette, on asjad halvad. Muide, lugesin puhkuse ajal kuulsa Saksa kirjaniku Thomas Manni raamatut «Surm Veneetsias». Huvitava pealkirjaga raamat osutus homoerootiliseks juraks, kus siiski võrdlemisi sümpaatselt naeruvääristati edumoraliste. Üllatus tabas mind siis, kui poole raamatu pealt algas teine Thomas Manni miniromaan, kus jutustati ümber lugu, kuidas Mooses koos oma julgeolekutöötajate Joosua ja Kaalebiga organiseerisid juutide hõimu põgenemist Egiptusest. Lugu lõppes Moosese plaaniga likvideerida kõik juudid, kes olid liiga vanad, et ümber kasvada, ning mäletasid liiga hästi veel head ja mõnusalt laiska elu Egiptuses, ning kes liiga tihti küsisid, kas sellist Iisraeli me tahtsime. |
