Töö oli sel korral hoopis isesugune. Mesikamäe talul on palju metsa ja maad, sealhulgas ka sellist, kuhu on just uued männitaimed kasvama pandud. Umbrohi aga kasvab teatavasti igal pool, sh ka metsanoorendikus, seega oli vaja päästa väikesi männikesi umbrohu pealetükkiva rünnaku eest. Peremehe juhatusel jagati meile kätte vikatid ja töö läks lahti! Ega neid taimi nii kerge pika rohu seest leida olnudki, pidi ikka hoolega vaatama, et maha ei niidaks. Pool meetrit männi ümbert puhtaks ja järgmise juurde! Kuna ilm oli suhteliselt märg ja kummikuid kaasas polnud, tulid nutikad tüdrukud mõttele pista jalad kilekotti, et need lootusetult läbi ei vettiks. Mõeldud – tehtud! Ikkagi kuivem ja puhtam olla. Mesikamäe perenaisele tahaks veel kord tänusõnu öelda! Ka lõunasöök oli ülimaitsev ja täitis meie kõhtusid kohe väga tublisti. Aga äkki see nii peabki olema kui lähed pärast puu otsast köiega alla laskma – raskem kere sõidab kiiremini ning kaugemale. Nimelt on Mesikamäel kihvt seiklusrada, kus saab puude otsas turnida (päris kõrgel, muide), köiega sõitu teha ja muudki. Ega siis midagi, rakmed selga ja puu otsa! Meie hakkaja komandör Kaska oli esimene, kes otsa lahti tegi. Alles pärast raja läbimist tunnistas ta, et tegelikult kardab jubedalt kõrgust. Jalgade värinast hoolimata võttis Kaska end kokku ja tegi kõik ära nagu vanale malevlasele kohane. Ja siis oli tüdrukute kord. Pärast liivahunnikusse maandumist ja «pildi ette saamist» olid kõik nõus uuesti puu otsa minema. Igatahes tasub Mesikamäe seiklusrada järele proovimist! Väsinud nii tööst kui ekstreemsustest, koorisid malevlased töötunked seljast ning asusid koduteele. Lahkuda oli veidi kahjugi – oli see ju viimane tööpäev Postimehe Malevas üldse. Kuid lõpupidu on veel ees – saame kokku kõigi malevlastega erinevatest rühmadest, meenutame oma tööpäevi ja teeme plaane järgmiseks suveks! Aitäh Mesikamäe talule meeldejääva päeva eest! |
