Mart Sanderi suvi möödub töötähe all, ent mees pole selle üle sugugi õnnetu. «Suvi ei ole minu jaoks mingi eriline sündmus, olen talverõõmude nautleja. Päevitamine ja rannamõnud tunduvad mulle ajaraiskamisena ja mul on plaažil kohutavalt igav,» ütleb ta. Ka nimetab ta end niruks puhkajaks, kes peagi tööd taga igatsema hakkab. «Ma ütlen ikka, et hauas puhkan,» naljatleb ta.

Nii täidavadki ta suve kontserdid ja välisreisid. Mehe juubelipäeval, 10. augustil, jõuab müügile aga tema ja Bel-Etage Svingorkestri, mis Inglismaal ja mujal tuntud nime all The Swing Swindlers, DVD, mida treitud juba kaks aastat ja mida mees nimetab elutööks. DVD-l on kaks kontsertülesvõtet, üks muusikafilm ja ligi tund aega ekstramaterjale.

Sünnipäevanädala saadab mees mööda aga Inglismaal, Inglise muusikateatrite ühel suuremal festivalil Buxtonis, mängides peaosa Gilberti ja Sullivani koomilises ooperis «Ruddigore». Gilbert ja Sullivan on Sanderi selgitusel Inglise 19. sajandi autoritepaar, kes on ingliskeelses maailmas Shakespeare’i järel mängitavuselt teisel kohal ning «Ruddigore» on ülepaisutatud õuduskomöödia pahast parunist, kellel lasub needus: ta peab iga päev ühe kuriteo korda saatma. Suurele õudusfilmifännile Sanderile on see roll justkui kinnas kätte.

Sügisel jätkab mees populaarse telesaate «Tantsud tähtedega» juhtimist. Enne seda plaanib ta aga teleekraanilt veidi eemal olla ning keskenduda kontserttegevusele ja plaadistamisele. Plaanis on valmis saada plaat Pirjo Levandiga – ainulaadse inka rahvusest laulja Yma Sumaci mambod.

Mis tunded ja mõtted teid vahetult enne 40. sünnipäeva valdavad?

Veider ja ilmselt paljudele uskumatu, aga ma ei tunne mitte midagi. Kui sain 30, oli mul tõsine kriis, mis kestis päris pikka aega. Siis aga mõtlesin – kas ma jäängi nüüd iga juubeli eel põdema? Pärast mõtlen ikkagi, et kui rumal ma olin, ise noor lapseke, aga põdesin… Otsustasin, et enam iial ei raiska ma selle peale oma närve, ja nii olen ka teinud.

Öeldakse, et elu algab neljakümneselt...

Ma olin juba kahekümneselt maailma noorim vana peer. Sellist päris «noorust» mul nagu polegi olnud. Minust kasvatati ikka akadeemikut ja kogu noorus läks teiste minusuguste väikeste vanainimeste seltsis pilli harjutades ja raamatuid lugedes. Seega ei ole mul kunagi olnud olukorda, mil vaatad üle õla ja mõtled – küll olid ajad, sai möllatud, ringi sõidetud, lõbutsetud… Midagi ei ole elurütmis nagu muutunud. Vaevalt, et elu nüüd 40selt algab… Ehk ainult selles mõttes, et siis on inimesel juba teatud positsioon, võim ja raha – kui need asjad tähtsad on. Sageli on siis ka juba mingi elutarkus. Lisaks võin ma nüüd presidendiks kandideerida! Paraku ei huvita mind poliitiline võim absoluutselt.

Mitmekülgne, kuid hingelt muusik

Tegelete nii mitmete valdkondadega – laulate, näitlete, maalite, kirjutate –, et teile on raske ametinimetust anda. Kelleks end ise nimetate?

Vastavalt tööle, mis käsil on ja mis nõuab pühendumist. Terve eelmise aasta, kuni kevadeni, olin süstemaatiliselt kirjanik, siis täiesti andunud režissöör-monteerija. Aga põhimõtteliselt, kui midagi oleks vaja valida, siis ma olen ikka hingelt ja ka hariduselt muusik.

Mis neist mitmetest valdkondadest on teie jaoks hobi, mis teenistus?

Tänu taevale, minu hobi ja teenistus on alati käinud käsikäes. Ma ei taha kunagi teha asju raha pärast ja mul on see õnnestunud. Parafraseerides üht kuulsat ütlust: mina teen alati oma asja nii hästi kui ma suudan ja publikul lihtsalt veab, kui ta seda pealt näeb. Kõlab ülbelt, aga tegelikult on tõsi. Maksev publik võib küll arvata, et ta tahab vaadata artisti, kes elu eest üritab talle meele järele olla, aga alateadlikult hinnatakse neid, kes on publikuga natuke erinevas dimensioonis ja kelle puhul on vaatajal tunne, et ta nagu näeb pealt midagi sellist, mis pole talle vaatamiseks mõeldud. Kõigis on peidus väike piiluja.

Hiljuti pandi pahaks, kui ütlesin avalikult, et Mariah Carey, kellega me Moskvas koos esinesime, oli tühi ja hingetu kest. Aga ma ei saa teha talle kompromisse sellepärast, et ta on suur staar ja miljonär! Kunstis ei ole sellist kriteeriumi nagu «suur staar» – see on puhtalt äriline mõiste. Ma olen vahest Eesti kultuurimajades näinud esinemas taidlejaid, kellel on olemas

sisemine veendumus ja vaatamata nende oskustele on see näha. Kui superstaari esinemine seisneb ainult mehaaniliste žestide, «seksikate» pooside ja kõikvõimalike stampide kollaažis, siis on midagi väga viltu ja mul on kahju vaatajast, kes selle tühja kassikulla õnge läheb.

Taastub laval endast andes

Kas Eesti teie jaoks väikeseks pole jäänud?

Vanasti oli küll tunne, et siin ei saa ennast teostada, aga siis avastasin, et tegelikult on siin mõningaid võimalusi palju rohkem. Inglismaal või Venemaal pead sa väga suur staar olema, et näiteks ühe plaadiga nii kaua tegeleda, et see täiesti küps oleks. Ma olen salvestanud Inglise teatrikompaniiga ja nägin, kuidas seal asjad käivad – pidev kiirustamine, ainult hädapärased duublid, orkester streigib mingi poole penni pärast, koor läheb poole takti pealt lõunale, sest ametiühing lubab seda… Plaadi järeltöötlust pea polegi. Siis tänan küll taevast, et Eestis on elu lihtsam, töö tegemine odavam ja muusikud on ikka muusikud, mitte mingid ärimehed, kes mõtlevad rohkem oma juriidilistele õigustele kui muusika tegemisele. Alates aastast 2004, mil ilmus meie esimene CD Inglismaal, on mul võimalus oma tööd teha Eestis ja turustada

seda rahvusvaheliselt. See korraldus on väga praktiline. Ma ei taha töötada üksi, see tähendab, et kui ma tahan välismaale kolida, peaks ma kogu oma orkestri ja solistid kaasa võtma.

Olete öelnud, et sihite Oscarit ja Nobelit. Mille eest kujutate ette end neid saamas?

Nobeli kirjanduspreemia oleks teretulnud. Oscarit saab ju igal alal – näiteks parima filmilaulu Oscari saamiseks ei pea isegi kodunt välja tulema.

Kas vahel tuleb peale tunne, et enam ei jaksa, viitsi ega taha? Mida siis teete?

Ei, üldiselt eriti ei tule. Kui ühel alal tuleb, häälestan ennast ruttu teisele lainele ja teen midagi muud. Võib-olla see killustatus annabki mingi turvatunde ja taganemisvõimaluse. «Ei viitsiga» on juba raskem, ma vahest võitlen

tõsise laiskusega ja pole harvad juhud, kus viimane ka võidab. Aga õnneks need perioodid ei kesta väga kaua.

Minu valdkonna eripära ongi see, et endast andes sa laed ennast. Pole paremat taastumislaksu kui minna lavale, mobiliseerida oma jõud ja anda endast kõik. Isegi kui saalis on publik, keda sa ei huvita – ma olen esinenud hästi ka kas või ainult oma kaasmuusikutele ja orkestrile. Nemad märkavad alati, kui ma pingutan. Ma võin enne etendust või kontserti olla täiesti läbi, aga pärast on jõudu küllalt.

Palvetab vaiksematel hetkedel

Elate üksinda. Miks? Kas end vahel üksildasena ei tunne?

Ei, eriti küll mitte. Mu korter on samas mu tööpind ja kontor, ja oleks väga segav, kui seal keegi ringi askeldaks. Ja üldse kooselu… Mu sõprade hulgas on neid, kellele ma juba kolmandat korda pulmaisa teen. No keda nad petavad? Mida registreeritud kooselu tänapäeval tähendab? Igaüks teab, et enamik abieludest puruneb. Sellest hoolimata kujutatakse ette, et mitteabielus inimene on just nagu maailmast, seksist ja soojätkamisest ära lõigatud. Ega mees ei saa endale peenist abielubüroo töötaja käest allkirja vastu ega ka ainult selleks, et see edaspidi ainult tema registreeritud partneri kasutada oleks. Eesti mõtlemises ühinevad uskumatult naiivne puritaanlikkus uskumatult suure vajadusega fantaseerida kaaskodanike intiimelu kõige räpasematest detailidest. Kui inimesed tegeleksid vähem võõraste inimeste eraelule mõtlemisega, oleks neil ehk aega oma abielu kooshoidmise, oma laste kõlbelisteks kasvatamise ja iseenese maailmavaate puhastamise jaoks.

Olete katoliiklane. Kui tihti Jumala poole pöördute ja temaga räägite?

Olen kogu aeg teadlik, et Looja jälgib minu iga sammu ja ma pean oma iga mõtte, teo ja tegematajätmise eest vastutama. Jumala poole pöördun igal võimalikul hetkel, aga mitte iga selline pöördumine ei vii kontaktini. Tõeline meditatsiooni ja palvega saavutatav kontakt on uskumatu energiaallikas ja siis võib inimene kõike saavutada, aga sellised momendid on kahjuks harvad, sest meie maine elu hoiab meid ja meie mõtteid ikkes. Loomulikult on inimesel sügav ürgne tõmme patu poole ja vahel tuleb ilmselt ka selle hoovusega kaasa minna, et teaks patu ja vooruse skaala mõlemaid otsi, sest areneda võib ikka ainult teadlike kogemuste kaudu. Aga üldiselt saadan mingi palve teele igal vaiksemal hetkel. Palun taevast, et mul oleks võimalusi arendada endas oma väärtuslikemaid iseloomujooni ja võidelda oma viletsamate vastu. Et ma oskaksin ja jaksaksin valida ja elada tõeliselt vaba elu, mitte ei rähkleks raha, seksi ja võimujanu orjuses.

Tulihingeline Tallinna patrioot

Millised õpetussõnad olete kodust kaasa saanud, mida ehk siiani järgite?

Meil ei olnud kristlik perekond selle sõna klassikalises mõttes, aga põhimõtted, mida järgiti, olid kristlikud. Iseloomuomadus, mille poolest oli kuulus juba ka näiteks mu vanaema, on olnud kompromissitus, mis puudutab ausust ja põhimõtteid. Meie peres pole mitte keegi

kunagi parteisse kuulunud, ehkki elati ühisköögiga korterites kehvades tingimustes. Paljusid saab süüdistada mineviku eksisammudes, aga meie perekond on sellistest kompromissidest puhas nagu lumi!

Registreerisite ennast pärast kevadisi sündmusi abipolitseinikuks. Miks?

Meie perekond on Tallinnas elanud juba sajandeid ja ma identifitseerin ennast rohkem tallinlase kui eestlasena. Praegu ei saada sellest erinevusest aru, aga ajalooliselt on Tallinn alati olnud «riik riigis», kus on valitsenud hoopis teine mentaliteet ja väärikus kui mujal. Minu meelest näitab filmist «Verekivi» tuttav lugu selle ilusti ära. Igasugune Tallinna kallal vägivallatsemine ajab mul silme eest mustaks. Ma lähen kiirelt närvi ega anna alati oma tegudest aru, seepärast ma esimesed kaks päeva istusin lihtsalt toas luku taga ega läinud üldse välja. Kohutav masendus oli, mõtlesin, et kui ma linna lähen ja kõike seda näen, siis ma lihtsalt kaotan mõistuse ja tapan kellegi ära. Mõttetu on ka minna keset politseioperatsiooni ja siis pärast nutta, et mind pandi asfaldile. Nagu sellises olukorras oleks aega midagi küsida või viisakust üles näidata.

Mida tulevik toob?

Seda ei ole mõtet küsida. Nägin samasugust pealkirja just mingi Eesti ajakirja 1940. aasta esimeses numbris ja uskuge mind, tulevik ei toonud üldse seda, mida seal põhjalikult prognoositi.

 CV Mart Sander

Sündinud: 10. augustil 1967 Tallinnas.

Haridus: Tallinna Muusikakeskkool (viiuli eriala), Riiklik Koreograafiakool, Tallinna reaalkool, G. Otsa nimeline muusikakool (dirigeerimise ja klaveri eriala), Eesti Humanitaarinstituut ja Tallinna Pedagoogikaülikool. 1995. aastal sai Cambridge’i kõrgeima inglise keele sertifikaadi.

Karjäär: 17-aastaselt saavutas menu laulja-näitlejana, esinedes nii Eestis, Skandinaavias kui endises NSVLis nii orkestriga Modern Fox kui ka Eesti Rahvusooperi koosseisus. Suurim menu oli Soomes, kus valmis ansambli (ja Eesti) esimene CD, ning kaks filmi Mart Sanderiga peaosas.

1990ndatel keskendus muusikalidele ja koomilisele ooperile, astudes tihti üles mitte üksnes laulja, vaid ka lavastajana.

On esinenud ka sõnalavastustes, näidelnud seitsmes filmis (sealhulgas kahes enda lavastatus) ning juhtinud mitmeid telesaateid («Muusa poolt valitud», «Bingo loto», «Ooperilabor», «Tähed muusikas», «Aastad muusikas», «Tantsud tähtedega»).

Kirjutanud: kolm raamatut (eestikeelne «Mercator» ja ingliskeelne «Z, the Terminal Letter», kolmas ja esimene täispikk romaan «Lux Gravis» ehk «Raske valgus» ootab Inglismaal trükkiminekut), palju teatri- ja filmikriitikat ning tõlkinud. Maalib nii koopiaid kui algupärandeid.

Teised Mardist

Pirjo Levandi, ooperilaulja, kolleeg

Mart on väga südamlik ja hooliv inimene. Oma sõprade jaoks pole tal kunagi kahju ei oma ajast, rahast ega teistest vaimsetest või materiaalsetest asjadest. Imetlen tema tohutut mälumahtu ja teadmistepagasit ning meeletut põhjalikkust.

Tundliku kunstnikuna puudutab ja vihastab teda inimeste väiklus, kitsarinnalisus ja lauslollus, aga hea kristlasena on tal imeline võime andestada.

Mardi kingitused on alati erilised, kas on selleks äsja salvestatud lugu, tema enda maalitud maal või spetsiaalselt sulle ja sinu sünnipäevalistele kirjutatud näidend.

Margus Hunt, maailmameister kettaheites, sõber

Mart on väga lõbus ja tore inimene, temaga ei hakka kunagi igav. Ta on väga kunstiline inimene ja kõige huvitavam on see, et talle pakub väga huvi 20. sajandi algusest pärinev filmiklassika. Musikaalsusest ei tasu rääkima hakatagi, sest seda teavad kõik, et mehel on selle peale annet.

Ühiseid tegemisi ja ettevõtmisi on meil suhteliselt vähe olnud, sest Mart on pidevas liikumises ja tal on kogu aeg mingid projektid käsil. Oleme vahel ühised sõbrad kokku ajanud ja mõnda head filmi kinno vaatama läinud. Korra käisin ka saates «Aastad muusikas» publikuna kohal. Ja oleme vahel ka niisama linna peal tiirutanud.