Oleks ma teadnud, et just sellel neljapäeval ligi kuu aega tagasi tuleb Berliini loomaaeda superstaariks muutunud jääkarupoega vaatama miljones külastaja, oleks ma kindlasti värava taha piletisappa läinud veidi varem, kui paar minutit enne ühtteist hommikul. Mine tea, kas see väike virkus oleks mul lubanud saada just ümmarguse numbriga külastajaks ja muutuda hetkekski osaks sellest meediakarussellist, mis Knuti ümber viimased kuud lakkamatult on keerelnud. Rokk-kontserdi paik, mitte karuaed Kuid kindlasti oleks see säästnud 40-minutilisest sabasseismisest õiguse eest vaadata 20 minutit Knuti ja tema hooldaja möllamist. Järjekord polnud mitte kassa juures, kus tuli lunastada 12-eurone (188 krooni) pilet, vaid karude ala ees. See lahmakas graniidimägine ala, kus muidu patseerisid pruunkarud, oli märtsist alates olnud vaid Knuti käsutuses. Kaks korda päevas, kummalgi korral tund, ilmus ta sinna oma hooldaja Thomas Dörfleiniga. Ja rahvast käis kui murdu. Juba piletikassa juures polnud kahtlust, miks seal ollakse. Mis tahes keeles kõik need noored ja vanad piletiostjad ka omavahel ei suhelnud, igast vestlusest kostis üks äratuntav sõna – Knut. Karuala-esine meenutas turvameeste ja metallvõrede rohkusega pigem rokk-kontserdi toimumispaika. VIPid olid kuni 12-aastased lapsed – neil oli parimas vaatekohas oma «fänniala». Kui külastamise kellaaja ajastamisega polnud mul ehk suurt õnne, siis kuupäevaga veidi küll. Nii nagu lugesin miljonendast külastajast tükk aega hiljem ajalehest, sain samamoodi tagantjärele teada, et vaid kolm päeva hiljem lõpetas loomaaia juhtkond populaarsed Knuti-show’d ootamatult ära. Miks, oli tegelikult juba etendust vaadates aimatav. Knut saab homme kaheksakuuseks ja pole enam kehalt (50 kilogrammi) sugugi armas ohutu karujõmpsikas. Vaimult aga veel küll, ja loomapoegadel on teatavasti ikka omad mängud, mis peavad neid tulevaseks kiskjaeluks ette valmistama. Nii lõppeski Knuti-show traditsiooniline osa, kus tema hooldaja Dörflein end rohelisse palakasse mässis ja karul end «murda» lasi, viimasel ajal tihti parajate marrastustega. Minuga koos Knutti jälginud rahvahulgast ahhetas nii mõnigi, nähes seda ohtlikku mängu. Samuti hakkas vähenema külastajate arv, mille saab kanda selle arvele, et Knuti sirgumisega kahanes tema «Bambi-efekt» ehk inimesi heldima pannud lapseea armsus. Ja lõpuks pole loomaaed siiski tsirkus. Jääkarud on loomult üksildase eluviisiga ja sellega peab harjuma ka Knut, enne kui ta liiga suureks kasvab. Järgmisel aastal, lubab loomaaed, otsivad nad Knutile paarilise ja jäävad lootma Knut-juuniori sündi. Meile võib tunduda naljakana see furoor, mis viimased kuus kuud Knuti ümber on käinud. Tegemist on ju ainult jääkarupojaga, mis sest, et esimesega, kes üle 33 aasta Berliini loomaaias sündinud. Jääkaru sünd loomaaias pole lisaks mingi haruldane sündmus, ka Tallinnas on neid viimase kümnendi jooksul näinud ilmavalgust neli-viis. Knuti-vaimustus kasvas Saksamaal igatahes pöörastesse mõõtmetesse. Saksa meedia jälgis tema samme tähelepanelikumalt kui USA kõmupress Paris Hiltoni tegemisi. Tarvitses vaid Knutil kord oma koon kurva ilmega taeva poole tõsta, kui järgmisel päeval ilmus lehes lugu pealkirjaga «Kas jääkarud tunnevad igatsust?». Knutist sai kliima soojenemise sümbol Tema käitumises nähti staari tujukust, arvati, et hõiskavad rahvamassid on ta ära hellitanud, muretseti, et ta on liiga paksuks läinud. Talle poogiti külge veel arvukalt inimlikke omadusi, kõik, nagu iga loomatundja teile öelda võib, puhtalt inimfantaasia viljana. Teretulnud läkitus oli Knut neile, kel südamel kliima soojenemine. Ajalehepealkirjad on juba mõnda aega kuulutanud jääkarudele väljasuremisohtu, sest maailmas kerkiva temperatuuriga kaob Arktika jää, mida need põhjaalade kiskjad vajavad hüljeste küttimiseks ja poegimiseks. Nüüd said sellised lood konkreetse – ja armsa – sümboli, mis rõhus inimese südametunnistusele rohkem, kui seda suutis teha abstraktne jutt jää sulamisest ja kliima soojenemisest. Kliima soojenemisest räägitakse Saksamaal tõesti palju. Poliitikud eesotsas kantsler Angela Merkeliga ei jäta seda puudutamata pea üheski kõnes, olgu siis teemaks kas või sõdurite eluolu kasarmutes. Firmad, eriti need kõige rohkem saastavamad elektrijaamad ja autotehased, üritavad reklaamikampaaniates teineteise võidu selgeks teha, et just nemad on kõige rohelisemad. Viimase aja müügihitt Saksa supermarketites on ökoloogiline limonaad Bionade. Kui palju oli Knuti meediaedu retseptis sakslaste keskkonnateadlikkust, kui palju loomalapse armsuse tõmmet ning kui palju meedia soovi leida uusi kangelasi ja positiivseid uudiseid, on ilmselt võimatu kindlaks teha. Selleks korraks on show läbi, enam pole võimalik vaadata Knuti oma hooldaja pöidlaid lutsimas, tema peal oma tärkavat jõudu katsumas või mehele mööda kraavikallast kuulekalt järgnemas, et ka vaateala teise nurka kogunenud inimesed saaks populaarsest etendusest osa.
> Loe edasi |
